Koputus..
-
--Ta tuli.. Jälle.. Nadja tundis, kuidas ta südame alt soojaks läks. Ta teadis, et ta tuleb. Kutsumata, kokku leppimata. Kuid tänane oli teistest päevadest erilisem.. Teda valdas meeletu õnnetunne... Lõpuks ometi keegi, kes tahab olla lihtsalt temaga.. Mitte et see ekstra lõbus oleks. Mitte et see tohutult põnev oleks. Et lihtsalt olla.. Ta teadis iga õhtu, et ta tuleb. Või et ta läheb. Seda polnudki vaja öelda. Vaid nemad kaks.. See meeletult hea tunne, et sa oled kellegagi koos, et sa pole üksi. Koletus kõledas maailmas, mis on julm ja rumal, ükskõikne ja karm. Ja nemad koos, see jäägitu usalduse soe silitus, just seda ta tundis, kui ta läks ust avama...
-
--Toomas kallistas teda tugevalt, kui uks oli tema järel sulgunud. Sõnu polnud vajagi.. Nadja teadis, et Tom ei jäta teda kunagi.. Seda polnud vaja kokku leppida, selles polnud vaja veenduda. Piisas sellest, et ta tuli.. See tegi teda õnnelikumaks, kui miski muu.. Ülejäänud maailm oli kui unistusi täis mänguplats, kuhu nad oma liivalossi kindlusemüüre rajasid. Koos said nad kõigega hakkama. "Toomas," lausus ta, "me armastame sind.." Ta vaatas Toomasele sügavalt silma, kuni too häguseks muutus..
-
--Ta tundis, kuidas pehme suur käsi ta pisarad pühib ja ta nägi Toomast naeratamas.. Rohkem polnudki vaja öelda. Ta teadis.. Teadis, et edasi lähevad nad kolmekesi. Per aspera ad astra...
-
˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar