Mälestused

Kui nad tagasi hakkasid tulema, oli juba must öö.. Kruusatee ääres ei olnud ühtegi lampi, mis oleks neid paljastanud, vaid kuu üritas neid leida ja aeg- ajalt see tal õnnestuski. Nad olid keset paksu metsa täiesti kahekesi.

Mees hoidis tal tugevalt ja turvalselt ümbert kinni. Ta tõmbas teda naljatledes paremale teeserva, kuni lõpuks teelt välja. Vaevalt said nad paar- kolm meetrit läbi võsa mindud, kui nad avastasid pisikese järve, millelt kuuvalgus vastu peegeldas. Tom libastus järvekaldal mudas ja kukkus sinna sisse pikali, tõmmates Nadja endaga kaasa. Nad naersid ja Nadja suudles teda.

Mõlemit valdav närvekõditav pinge oli märkamatult kasvanud meeletuks kirelõõmaks. Riideid, mis läbimärjad, oleks olnud raske seljast võtta. Selle asemel tirisid nad teineteise särgid lõhki. Kusagil kaugel ulgus hunt... Ritsikad siristasid ümberringi, tuhandete viisi. Täiskuuvalgus peegeldus järvelt kahele näljasele kehale, kes teineteise lähedusest toitusid. Öine jahutav suvetuul puhus pehmelt läbi märgade riideräbalate. Tunnid muutusid minutiteks, sekundid sajandikeks. Olid vaid nemad kaks ja maailm.

Hommik avastas neid lebamas väsinult ja õnnelikult järvekaldal. Nüüd oli see NENDE päris oma salakoht. See oli üks neist headest, mis meelde jääb.. Mälestus.



˜”*°•.Codeplayer.•°*”