Linnakuli

Olen aus, ei valeta, ei vassi.
Tsillin ringi, olen regulaarne.
Iga päev ma sulan halli massi,
teen seda, mida teha populaarne.

Kui ma oleks veidi vanem,
asendada võiks ma presidenti.
Ühe lausega kõik paika panen,
latti kindlalt tõstan mitu senti.

Kümme tonni ehitusel teenin,
vabalt pillun kahte lehte raha.
Oma kurgulihast tihti treenin,
palgapäeval kõik ma mängin maha.

Nõu ma sõpradele palju annan,
tihti kuulan, kui on mõni mure:
"Pole mõtet kaua hullu panna,
Elu imeb kuni ükskord sured."

Auto najal pildi peal ma olen igal pool,
tuusematega kui sinu vana pann.
Praegu tuunimisel on mu oma rool,
sellepärast kulgemiseks onu vana vann.

Panganduses olen päris kõva käsi,
BIG-ist võtsin kaksteist kilo laenu.
Minu rahakott ei iial avanemast väsi,
Papiga mul kunagi ei ole vaenu.

Kopirait,
- -- -+- Codeplayer -+- -- -

No lihtsalt tuli selline XD
Ja nüüd ootaks kommentaare :D

Tsaar Kell

Naq tuli selline lugu meelde, et vaat moskvas on selline suur kirikukell sellise Graniidist vundamendi peal Kremlis. selline: http://picasaweb.google.com/Vallorahn/HektoriSuvepEvad/photo#5091949610518601138Point oli järgmine, et Tsaarinnale tuli tahtmine ehitada kõige kõrgema torniga ja kõige suurema kellaga kirik. No kui kell valmis sai siis oli kirik juba ammu meelest.. Tänapäeval on täpselt sama joon, inimesed loobivad raha tuulde ja toitu maha, samas kui Aafrikas teised kollid puukoort närivad ja läbi paistma vaikselt hakkavad... Täitsa pael eksju? Mis see kuradi neegrijorss süüdi on, et ta seal sündis. Oleks Eestis sündinud, jookseksid naised šokolaadipoisile nii järgi, et tolmab ja oleks ta ka edukas... Miks nad raiped seal passivad üldse? Võiks ju immigreeruda? Kusagile ikka saaks... Aga pohh see.. Tra midagi mõistlikumat ei osandki teile täna kirjutada... :D:D Seedige nüüd siis seda...XD

- -- -+- Codeplayer -+- -- -

Unistus on sinu nimi

Koputus..

-

--Ta tuli.. Jälle.. Nadja tundis, kuidas ta südame alt soojaks läks. Ta teadis, et ta tuleb. Kutsumata, kokku leppimata. Kuid tänane oli teistest päevadest erilisem.. Teda valdas meeletu õnnetunne... Lõpuks ometi keegi, kes tahab olla lihtsalt temaga.. Mitte et see ekstra lõbus oleks. Mitte et see tohutult põnev oleks. Et lihtsalt olla.. Ta teadis iga õhtu, et ta tuleb. Või et ta läheb. Seda polnudki vaja öelda. Vaid nemad kaks.. See meeletult hea tunne, et sa oled kellegagi koos, et sa pole üksi. Koletus kõledas maailmas, mis on julm ja rumal, ükskõikne ja karm. Ja nemad koos, see jäägitu usalduse soe silitus, just seda ta tundis, kui ta läks ust avama...

-

--Toomas kallistas teda tugevalt, kui uks oli tema järel sulgunud. Sõnu polnud vajagi.. Nadja teadis, et Tom ei jäta teda kunagi.. Seda polnud vaja kokku leppida, selles polnud vaja veenduda. Piisas sellest, et ta tuli.. See tegi teda õnnelikumaks, kui miski muu.. Ülejäänud maailm oli kui unistusi täis mänguplats, kuhu nad oma liivalossi kindlusemüüre rajasid. Koos said nad kõigega hakkama. "Toomas," lausus ta, "me armastame sind.." Ta vaatas Toomasele sügavalt silma, kuni too häguseks muutus..

-

--Ta tundis, kuidas pehme suur käsi ta pisarad pühib ja ta nägi Toomast naeratamas.. Rohkem polnudki vaja öelda. Ta teadis.. Teadis, et edasi lähevad nad kolmekesi. Per aspera ad astra...

-

˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜

Mälestused

Kui nad tagasi hakkasid tulema, oli juba must öö.. Kruusatee ääres ei olnud ühtegi lampi, mis oleks neid paljastanud, vaid kuu üritas neid leida ja aeg- ajalt see tal õnnestuski. Nad olid keset paksu metsa täiesti kahekesi.

Mees hoidis tal tugevalt ja turvalselt ümbert kinni. Ta tõmbas teda naljatledes paremale teeserva, kuni lõpuks teelt välja. Vaevalt said nad paar- kolm meetrit läbi võsa mindud, kui nad avastasid pisikese järve, millelt kuuvalgus vastu peegeldas. Tom libastus järvekaldal mudas ja kukkus sinna sisse pikali, tõmmates Nadja endaga kaasa. Nad naersid ja Nadja suudles teda.

Mõlemit valdav närvekõditav pinge oli märkamatult kasvanud meeletuks kirelõõmaks. Riideid, mis läbimärjad, oleks olnud raske seljast võtta. Selle asemel tirisid nad teineteise särgid lõhki. Kusagil kaugel ulgus hunt... Ritsikad siristasid ümberringi, tuhandete viisi. Täiskuuvalgus peegeldus järvelt kahele näljasele kehale, kes teineteise lähedusest toitusid. Öine jahutav suvetuul puhus pehmelt läbi märgade riideräbalate. Tunnid muutusid minutiteks, sekundid sajandikeks. Olid vaid nemad kaks ja maailm.

Hommik avastas neid lebamas väsinult ja õnnelikult järvekaldal. Nüüd oli see NENDE päris oma salakoht. See oli üks neist headest, mis meelde jääb.. Mälestus.



˜”*°•.Codeplayer.•°*”

Vaid teineteisele

Homme pidi ta minema jälle tööle.. Naftapuurtornile kaugel ookeanis, millises täpsemalt, seda ei teadnud Nadja isegi. See oli viimane õhtu. NENDE õhtu ja Toomas pidi tulema talle järgi täpselt 21 minuti pärast. Nadja oli juba valmis ja ootas akna peal...

"Sa jäid kaks ja pool minutit hiljaks!" naljatles Nadja. Ta teadis, et mehele ei meeldi tema järele oodata, nüüd sai ta hea võimaluse tagasi teha. Toomas vaid muigas ja avas talle autoukse. "Kuhu me läheme?" tundis Nadja huvi, "kas see on saladus?" Toomas muigas ja ei öelnud midagi. "Tegelt ka? Mul eriti kõht tühi pole, aga kui restosse, siis võin ju väikse krevetisalati võtta.." "Ei lähe sööma, ära põe," vastas Toomas ja juhtis autot läbi vihma edasi kesklinna poole.

See oli viiekordne paneel, mille ees nad peatusid. Üks vana mees tegi paraadna ukse ees suitsu. Toomas suretas mootori välja. Nadja tegi 'ohoo' nägu ja vaatas Toomasele otsa: "Mis see on mingi nali sinu arust vää? Mina küll mingile korteriläbule ei viitsi minna.." Toomas ei teinud sellest väljagi ja tuli teisele poole autot ning avas talle ukse. Nadja vaatas talle küsivalt otsa. "Tule-tule nüüd, ega sa autosse ka ei saa jääda ju," manitses Tom.

Jõudnud neljandale korrusele, astusid nad uksest sisse. "Kus teised siis on? Kelle korter see on?" vuristas Nadja. "Meie," vastas Tom, "tulin puurtorni pealt ära. Sain naftaterminali tööd. Teenin küll vähem esialgu, kuid ma tahan olla sinu jaoks olemas. Olla sinuga koos, saad aru?" Seda öeldes laskus mees ühtäkki ühele põlvele ja võttis taskust välja väikese karbi, sellise punasest sametist ja südamekujulise. Nadja tundis, kuidas ta põlvist nõrgaks läheb. Tal tekkis tahtmine samuti ühele põlvele laskuda, puhtalt toetamiseks. Selle asemel toetus ta seinale. "Nadja, kas.." Jõudis toomas küsima hakata, kui naine lõpuks toibus: "Muidugi, Toomas, muidugi! Mis sa siis arvasid? Et mulle see viis aastat üldse ei loe? Oleksid sa aasta veel venitanud oleksin ise palunud..."

On hommik. Ta teeb silmad lahti ja tunneb seljas tugevat valu. Põrand on läbi kolmekordse vaiba siiski väga kõva. mehe tugev käsi hoiab teda kaisus. Ta ei tahaks mitte kusagil mujal olla. Kuhugi pole kiiret, kusagil pole parem. Ja ta teab, et ta ei lähe täna.. Ta jääb siia. Tema kõrvale. Alatiseks.





˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜