Kauneim viiulimäng

Ma tahan mängida Sind, nagu viiulit. Tõmmata pillikeeli, kuis iga puudutus muudab mängu üha kenamaks ja voogavamaks. Puudutades Sind loome koos muusika, mis helisedes katab meid oma pisarateni liigutavalt ilusa sõnumiga armastusest kuniks leidub kõrvu kuulma. Mängides Sinuga muutub aeg olematuks, maailma piirid avanevad ja kaovad sootuks. Väikesed ja suured argimured muutuvad nüüd tühiseks, kui oleme oma harmoonias näinud sellist suurust ja mõõdet. Hetkeks oleme kahekesi, vaid mina ja Sina mu käte vahel.
Me mängime hästi. Piire ja rolle looja või loodu vahel ei ole, on vaid muusika harmoonia mis justkui loob iseennast ning meid, samas kui meie loome teda. Kas on see kaunis pill loonud ka mind, mina muusika või on muusika ning looming hoopis pärit temast? Kaunid viisid voogavad, paitades ülimast naudingust nõretavaid noote. Sa karjatad. Viimane soolo. Poogen minu käes elab oma elu ning koos jõuame haripunkti. See on kauneim üks hetk ajas, kus oleme vaid meie kaks ja kaome ka siis, ekstaasi kõige kõrgematesse lainetesse. Värskendavalt voogab see meist vahutades üle, et saaksime seda nautida ja imetleda.
Loome noote ritta mängides oma armastuslugu. Ja see ei lõppe selle mänguga, selle muusikaga. See teos on üks paljudest, mis moodustab sümfoonia. Üks neist paljudest, mis meid ees ootab ja mis on olnud. Unikaalne, ainulaadne. Vaid meie kahe intiimne esinemine igavikule.