Head sul soovides

Veel hetke olen sinuga, küll vaid oma mõtteis.
Seejärel vapralt pea ma tõstan, edasi siit läen.
Me elus palju jaganud, on aegu häid ja mitte.
Selja taha vaadates, neist paremaid vaid näen.

Mälestused, ilusamad, pakin minnes kaasa.
Viivuks loodan, et neid jagus sama palju sulle
Tea, et alati kui raske on, siis igatsen meid hetkeks
Mis ka ei juhtuks, igaveseks, kalliks jääd sa mulle.

Tähikvõtmed

Jaanipäev on mind jälle üsna romantilisse lainesse viinud, jättes õnneks mulle mu meheliku robustsuse. Ma hakkasin sel jaanipäeval lõkke ääres omaette mõtisklema ristpea- ja tähikvõtmetest. Et nüüd miks ma mingitest kruvikeeramise võimalustest mõtlesin? Asi on väga lihtne- on olemas erineva otsaga kruve- vaatleks praegu kõrvuti selliseid:

Ristpeaga kruvid:

 

Kuuskant kruvid:

Pozi-drive ristpea:

Tähik:

Nüüd asjast lähemalt, mis neil vahet on? Hariliku ristpea ja kuuskandi miinus ja jama seisneb nimelt selles, et neid on lihtne üle keerata. Täna keerasin just oma uisupoldi puruks ja puurisin välja. Kaks alumist aga, Pozi-drive ja tähik on sellised, mida üle keerata juba raskem. Kõige viimast, tähikut, ei annagi üle keerata (noh mõistlikult jõudu kasutades muidugi). Sellised poldid ma nüüd uiskudele ostangi.
    Elus vajan ma ka tähikut. Ma tahan, et ükskõik, kui kinni või rooste ma ka ei lähe, et me sobiksime ikkagi ideaalselt. Ma tahan, et sa ei teeks mind katki üle keerates ja et mind ei peaks välja puurima ja siis kasutult minema viskama. Ma tahan olla korralik tähik. Ma tahan, et see sobivus oleks kestev ja alatine.. Ja sellepärast ma tahan ka oma uiskudele tähikut. Nagu elugi keerab meid pidevalt liiga kõvasti kinni ja vahel jätab lahti, koguaeg kruvib ja loksutab meid, nii on see ka uisurataste puhul. Kord tuleb vihma ja kord on tarvis jälle kiireid laagreid kuivale asfaldile.
    Ma vihkan mingeid roosasid asju ja hiina jura, mis esimese raskuse peale kõveraks läheb ja murdub. Ma ei ole kunagi aru saanud soss-sepp töömeestest, kes käivad ringi kõige selle odavama silikoonipüssiga, mis üle ühe tuubi silikooni vastu ei pea, kes ostavad omale kõige odavamaid tööriistu põhjendusega, et niikuinii peab koguaeg uusi ostma ja vanad kaovad ja lähevad lihtsalt katki. Kui sul on hinnaline tööriist, siis sa hoiad ka seda, palju hoolsamalt, sest sa tead ta väärtust ja mida ta korda võib saata ja ei lase tal kaduda. Hea tööriista nimel olen ma võimeline mööda lagesid ronima. Terve elu. Eks iga mees on, kes just soss-sepp pole.
    Milegipärast tundub see laul siia lõppu kõige paslikum. Võta sa kinni, miks, aga siin ta on:

Jah, naistest rääkisin.

Hiina toodangu jäätmekäitlusest ja armastusest

    Ma tegelikult tahtsin hoopis hakata kirjutama Delfisse uudist haruldase sõjalennuki, tankeri kohta, mis laupäeval meil käis. Siiski, enne turgatas mulle pähe selline huvitav mõttekäik. See on nüüd siis sellest, kuidas vanemaks saades armastuseasjad järjest keerulisemaks muutuvad.
    Noorena tõmbame ringi siin ja seal, armume rumalalt ja vannume igavest armastust järele mõtlemata. Nädala pärast oleme läinud. Samuti on lahkuminek maailmalõpp- eluisu on kadunud ja mud hädad. Vanemana naerame selle üle ja ütleme, et see on selline noortevärk, laste armastus jne. Samas, mida vanemaks me saame, seda enam hoiame tihti eemale juhusuhetest ja sellistest mõtlemata armumistest. Samas kuuled elukogenud inimestega armastusest rääkides tihti, et see on keeruline ja too on veel keerulisem. Tihti inimesed lahutavad, kuid siiski armastavad teineteist ja kohtuvad. Tundub, et see suhetetrall muutub veelgi keerulisemaks. Noortel on lihtne- enam ei armasta ja kõik. Miks siis vanemana just nii rumalalt armastame, et koos elada ei taha, kuid siiski armastame. Miks ei õpi me elus armastusest lahti laskma, nagu noorena seda palju harjutatud saab, vaid kinni hoidma? Ma arvan, et selle küsimuse vastus on valikutes. Me valime noorena valesti, oleme koos inimestega, kes meile hiljem lausa vastikud või häbiväärsed võivad tunduda. Vanemana on valikud targemad. Sõelale jääb see parim võimalik.. Ja siis kui juhtub nii, et teed millegipärast lahku siiski lähevad, on see nuhtluseks. Sa ei saa vihata ega põlata inimest, kes sulle nii meeltmööda on. Sa ei saa temast lahti lasta. Miks need lahkuminekud siiski toimuvad? Ilmselt on põhjused erinevad, kõige tõenäolisem on, et väsitakse teineteise nimel pingutamast. Ja see välistabki ka inimesi teineteisest õnne taasleidmast. Vaja on vaid seda, et mõlemad pingutaksid teineteise nimel. Seal luurab aga veel üks oht. Pingutada ei saa, kui ei ole usaldust. Kui lahkumineku põhjus on usalduse kaotuses, siis tuleb kõigepealt võita tagasi usaldus. Kui aga peale lahukuminekut lastakse pika aja peale usaldus kaotsi minna, siis saamegi lahenduseks keerulised suhted.
    Tänapäeval on aga kombeks lastele koguaeg mingisugust värvilist plastmassi koju tassida ja kui keegi sellele peale astuma juhtub siis prügikasti visata. Oleme harjunud asju lohakalt hoidma, sest neid on asendada lihtsam, kui hoida. Selline tendents on ka suhetes- Vabandust paluda, üllatada, toetada, lohutada, hellitada, hoida, rõõmustada, kurvastada, nõustuda, keelduda ja paljusid muid asju tundub raske teha. Lihtsam tundub otsida keegi uus, kes ei nõua nii palju aega ja kellega oleks lihtsam. Nagu autoga on- kui hakkab liiga palju aega nõudma, vaja koguaeg hooldada, siit-sealt midagi vahetada, siis liisime uue, millega on lihtsam ja armastame seda- sest nii on lihtsam. Inimsuhetes aga see "hiina toodangu jäätmekäitlus" ei toimi. Elu muutub sedasi käideldes hoopis keerulisemaks ja raskemaks.

    Ma tahtsin täna ka rääkida veidi rahast. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kuulsin täna selle kohta head kommentaari: Raha teeb hoopis rahulikuks. Õnnelikuks teeb armastus.

Lumi

    On natukene imelik kirjutada kevadel lumest. Mitte et see oleks midagi erilist, kui Eestis maikuus lumi maha tuleb, aga just sellepärast, et alanud soojad ilmad sunnivad unustama kõik, mis lume või miinuskraadidega seotud. Minul on aga sellest kirjutamiseks hoopis teine põhjus. Ja selleni jõuame läbi vihma ja fiktiivse vihmajumala. Nimelt meenus mulle täna, kuidas Douglas Adams oma "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" triloogia neljandas raamatus räägib rekkajuhist nimega Rob Mckenna, kes on tegelikult vihmajumal ilma ise seda teadmata. Kõik mida ta teadis, oli et tema tööpäevad olid vastikud ja nendele järgnesid vastikud puhkepäevad. Kõik, mida pilved teadsid, oli, et nad armastasid teda ja nad tahtsid tema lähedal olla, teda ülistada ja teda veega kasta.
    Rob oli kusagilt lugenud, et eskimotel oli üle 200 erineva sõna lume kohta, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt läinud väga monotoonseks. Nii nad tegid vahet õhukesel lumel ja paksul lumel, kergel lumel ja raskel lumel, lögasel lumel, rabedal lumel, lumel, mis tuli kerge lumesajuna, lumel, mis tuiskas hangedeks, lumel, mis tuli su naabri saabaste talla alt üle kogu su ilusa puhta iglu põranda, talvisel lumel, kevadisel lumel, lumedel, mida sa mäletad oma lapsepõlvest, mis olid nii palju paremad kui mõni teie kaasaegne lumi, peenel lumel, sulgkergel lumel, mägede lumel, lumel orus, lumel, mis langeb hommikul, lumel, mis langeb öösel, lumel, mis langeb äkki just siis, kui sa läksid välja kala püüdma ja lumel, millele vaatamata kõigile sinu jõupingutustele, et neid koolitada, on huskyd pissinud. Rob ise oli üles kirjutanud üles 131 erinevat vihmatüüpi ja talle ei meeldinud ükski neist.
    Mina olen täheldanud ja kirja pannud seda ideed järgides juba küllaltki palju erinevat tüüpi üksildust. Ilmselt just sellepärast, et kui ma nendel vahet ei teeks siis ma oleksin väga õnnetu. Paljud neist meeldivad mulle, kuid enamik on siiski vastukarva. näiteks number 6: Üksildus, mida sa tunned, kui sa näed kaubanduskeskuses noori paare käest kinni käimas. või näiteks number 22: Üksildus, kui tuled koju ja seal pole kedagi ja tuba on liiga külm. Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka sellist üksildust, mis ei ole negatiivne. Näiteks number 8: Üksildus, mida sa tunned, kui sa oled väsinud ja tahad üksi olla. või siis 38: Üksildus vetsus, kui sul on kõht korrast ära.
    Tegelikult ei ole üksindus minu jaoks nii masendav. seda seepärast, et ma olengi üksi. Hullem oleks, kui ma elaks kellegiga koos ja oleks ignoreeritud või et mu pere ei tahaks minust midagi kuulda. Seega ei saa viriseda et see üdini halb oleks. Üksindus vormib inimest palju iseseisvamaks. Ma olen saavutanud eesmärke spordis ja kaalu langetamises, mis ilmselt oleks kellegiga koos elades olnud raske.
    Mulle on antud mingi tobe karjas olemise tahe. Ja kahepealine kari on minu jaoks juba piisav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ma pidin alati naabripoisiga koos kõike tegema, prügi viima, poes käima jne. Vanemaks saades on tahes-tahtmata tulnud olla teatud olukordades üksinda ja loota vaid iseendale.
    Kui ma esimest korda üksi reisisin, pidin minema tööasjus Šveitsi. Lend toimus ümberistumisega Vantaas, see oli teine kord minu elus lennata. Šveitsis pidin ma aga istuma rongile ja sõitma Šveitsi teise otsa, Zürich-ist Basel-isse. Ka see rongisõit oli ümberistumisega. Veel enam, kuna mu hotell oli äärelinnas Prattelnis, tuli mul veel varem mingis teivasjaamas maha ka minna. Olgu öeldud, et ma saksa keelt väga ei valda ja mõistagi, oli seal maal kõik saksa keeles. Ja et teha asju veel keerulisemaks, siis on Šveitslastel veel mingi oma dialekt, nimega swissdüsch, mis on umbes nagu saksa keel läbi MSN-is kasutatava lühendatud slängiprisma. Lühidalt öeldud, nautisin ma hotelli jõudes üksindust number 38. Peale sellist valgustavat kogemust on muidugi reisimine olnud minu jaoks käkitegu. Seega ongi üksindus pigem kasuks kui kahjuks.
    Hing vajab aga midagi rohkem. Ilmselt on inimesel vaja kedagi kellega hetki jagada ja kellele raskel hetkel toetuda. Lisaks muidugi minu kupli alt vaadates, naiselikku hoolitsust ja hellust. Inimene on võimeline seltsi leidmiseks palju ohverdama. Enamasti just on need ohvrid moraali valdkonnast ja seetõttu pole sellisel seltsimisel pikemaajalist perspektiivi (jah, ma räägin baaris naiste lantimisest). Seega kipud pöörduma ikka mineviku kallale, kahetsedes tagant järele valesti tehtud otsuseid ja mis kõige kibedam, meeletusi, mis jäid tegemata...

Tallinn kell kümme hommikul

Täna lähen jälle kümneks tööle. Mulle ei meeldi kümneks minna. Eile läksin ka kümneks. Enne maximat tuli mulle vastu kolm meest, kahel oli 2L õlu käes. Noored tugevad mehed, vaat et paar aastat minust vanemad. "Parmud, " mõtlesin. Lähen edasi, saan 5m astuda ja üks vanamees jalutab vastu, 2L õllepudel käes.. "Ei tea, kas siin kandis elamine mõjub mu mainele kuidagi halvasti?" mõtisklen omaette.. Läksin ka Maximasse. Seal müüakse Vytautas'e vett. Parim mineraalvesi. Võtsin oma vee ja läksin kassasse. Minu ees järjekorras oli kolm meest. Nende asjad olid juba kassalindil. Oma toodete vahele pannakse, teate küll, sellised pulgad, eraldamaks ostjate kaupu. Ja mida ma näen: 2L õlu, pulk, 2L õlu, 2L õlu, pulk, 2L õlu, 0,5L viin. On esmaspäev ja kell on kümme hommikul. "Siin elamine kahjustab KINDLASTI minu mainet," otsustasin, kui poest välja astusin... Aga ma eksisin, see jätkus ka edaspidi, terve tee tööle. igal pool olid mehed, 2L õlledega. Vaid üks mees oli selle jõudnud juba ära juua ja üritas meeleheitlikult minu ilusaid ägedaid tumelillasid kingi ära tallata. Ma ei lähe enam kunagi kell 10 tööle, mõtlesin, sest hoopis see kahjustab ilmselt minu mainet. Aga siiski ma täna seda teen. Sest eile jäin hilja peale. Sellest õhtusest tsüklist peab välja tulema. Eile õhtul hilja, kui ma töölt tulin, jooksis natuke peale seda, kui ma bussipeatusesse läksin, sama teed, kust ma ennem tulin, minule vastassuunas üks narkomaan, kes karjus ja tegi karatelööke. Liiga hilja peale jäämine pole ka hea. Sedasi nihkubki tööpäev vaikselt õhtusse ja kõige produktiivsem aeg, hommik, muutub magamisajaks. Seda peaks vältima. Vähemalt siis, kui tahta edukas olla.

Üle pika aja

No küll on ikka põnev lugeda oma blogi sedasi tagant järele. Ma olen viimasel ajal palju mõelnud harjumuste ja harjumuspärasuse üle. Et kui inimesed on millegiga harijunud, siis nad kipuvad kartma uusi asju ja muudatusi. Näiteks suhetes. Kui suhe on juba pikka aega kestnud siis tihtilugu lähevad asjad just nii hapuks, et ollakse harjunud olema selles kookonis ja eiratakse fakti, et tunded on kas lahtunud, või pole neid algusest peale olnud. Siinkohal räägiksin ühe loo harjumusest ja miks tuleb kõiki asju, mida sa teed, analüüsida.

Tegi naine mehele lõhepirukat. Mitte ühe suure, aga kaks väikest. Mees kohe uurima, et miks kaks väikest, miks mitte üks suur. Naine siis seletab, et alati on tehtud nii. Mees ei saa aru, et nagu mis mõttes alati. No naine siis seletab, et ema tal koguaeg tegi ja nii tema ka. Tekib võimalus külastada ämma ja mees kohe ämma piinama, et misasi selle kahe väikese pirukaga ikka on. Ämm ka räägib, et alati on nii tehtud ju. Noh ega mees tahab ikka selgitust ka, et mismoodi alati. No ämm siis selgitab, et tema ema tegi alati nii. Aga ema tal kõrvaltoas voodis pikali, vana juba. Läheb mees siis ämma ema juurde küsima, et kuidas nii, et miks siis kaks väikest pirukat ühe suure asemel ja vana naine siis ütleb, et kuule latseke, meil oli nii väike ahi, et pidi kahes jaos tegema...

Meil käis külas üks ettevõtja, kes rääkis harjumustest. Soomlaste omadest siis. Nimelt nad üritasid soomes oma köögimööbli firmaga läbi lüüa. Nendel on tavaks köögimööblisse ehitada madal laud, mis välja sõidab. Miks, keegi ei tea. Aga kõik tahavad. Ja kui küsida, et miks seda vaja on, et kas kasutad, siis vastus on, et keegi pole kunagi kasutanud, aga vaja on, sest nii on alati tehtud. Samuti on kannukohviga. Neile ei sobi korralikust espressomasinast värskelt jahvatatud kohv. Nad tahavad seda kannukohvi lürri juua ja kui pakud neile head, värsket kohvi, siis nad solvuvad.

Vot selline on see harjumuse jõud. Soovitan nüüd üle mõelda, kas kõik need uued asjad ja viisid on ikka nii pahad. Analüüsige, inimesed. Analüüsige, mida te teete.