Sulatatud Päike

Sina oled nii HEA, et külm muutub soojaks. Nii HEA, et kõle öö muutub hubaseks hämaruseks ja valu ja hirm kaovad. Sinu silmadesse on kirjutatud lahkeimad sõnad, mida välja hääldada ei saakski ja Sinu peopesadesse on sulatatud päike. Sina oled see, mis maailma kurjust tasakaalus hoiab. Tasakaalus, mis päästab kurjast saatusest nii paljusid. Ka mina pääsesin. Nii hea on pääseda. Sinuga. Sind hoida ja Sind nautida. Sinuga unistada ja Sinuga naerda. Sa oled mu lootus, usaldus, imetlus ja armastus. Armastan Sind nii kaua, kuni kestab aeg ja edasi ka veel. Igavesti...

Kauneim viiulimäng

Ma tahan mängida Sind, nagu viiulit. Tõmmata pillikeeli, kuis iga puudutus muudab mängu üha kenamaks ja voogavamaks. Puudutades Sind loome koos muusika, mis helisedes katab meid oma pisarateni liigutavalt ilusa sõnumiga armastusest kuniks leidub kõrvu kuulma. Mängides Sinuga muutub aeg olematuks, maailma piirid avanevad ja kaovad sootuks. Väikesed ja suured argimured muutuvad nüüd tühiseks, kui oleme oma harmoonias näinud sellist suurust ja mõõdet. Hetkeks oleme kahekesi, vaid mina ja Sina mu käte vahel.
Me mängime hästi. Piire ja rolle looja või loodu vahel ei ole, on vaid muusika harmoonia mis justkui loob iseennast ning meid, samas kui meie loome teda. Kas on see kaunis pill loonud ka mind, mina muusika või on muusika ning looming hoopis pärit temast? Kaunid viisid voogavad, paitades ülimast naudingust nõretavaid noote. Sa karjatad. Viimane soolo. Poogen minu käes elab oma elu ning koos jõuame haripunkti. See on kauneim üks hetk ajas, kus oleme vaid meie kaks ja kaome ka siis, ekstaasi kõige kõrgematesse lainetesse. Värskendavalt voogab see meist vahutades üle, et saaksime seda nautida ja imetleda.
Loome noote ritta mängides oma armastuslugu. Ja see ei lõppe selle mänguga, selle muusikaga. See teos on üks paljudest, mis moodustab sümfoonia. Üks neist paljudest, mis meid ees ootab ja mis on olnud. Unikaalne, ainulaadne. Vaid meie kahe intiimne esinemine igavikule.

Armastusest lõpmatuses

     

     Soojast kallist võtan päikesepaiste ja

teen sellest Su juustesse lipsu. Sa hakkad

helendama. Ma lahustun rahulikuks, loksuvaks

mereks ja sulan Sinuga kokku, kuni oled mind

värvinud punaseks ja meie ühinemisest on

taevas punakasroosa. "Ma armastan Sind,"

sosistan lainetena sulle kõrva. 

     Sa näitad mulle tähti. Eredaid ja sätendavaid.

Armastame sealsamas teinetest, kuni saabub öö.

Nii soovime, et ta veel ei tuleks, et meil oleks

veel aega kallistada. Samas teame, et meil

on selliseid õhtuid veel lugematu hulk. Üle

kahekümne tuhande, kui täpsem olla. Iga nädal

raiskame neid mitu- neil päevil, kui me ei kohtu.

        

Visualiseeriv ruumiline kalkulaator

minu sees hakkab tööle ja arvutab

jäänud päevade arvu. Mitu päeva on

igaviku lõpuni? Üks liiga vähe. 

Sellepärast tahangi sulle öelda iga päev,

kui palju ma Sind armastan. Sellepärast

soovingi kallistada Sind iga päev. 

Sellepärast janunengi Sinuga rääkida iga

päev. Et Sa alati teaksid, et hoolin

Sinust ja sellest, et Sul oleks hea olla.

Loojangus lõppev valgus süütab tähed ja

ma mõistan, et nii suured asjad ei ole

lõplikud. Igavik ei ole lõpp, see on

algus ja loojang on teisel pool maakera

päikesetõus. Me oleme alatiseks seotud.

Ma tean seda. Sinu silmadest.

Armastan Sind...

Head sul soovides

Veel hetke olen sinuga, küll vaid oma mõtteis.
Seejärel vapralt pea ma tõstan, edasi siit läen.
Me elus palju jaganud, on aegu häid ja mitte.
Selja taha vaadates, neist paremaid vaid näen.

Mälestused, ilusamad, pakin minnes kaasa.
Viivuks loodan, et neid jagus sama palju sulle
Tea, et alati kui raske on, siis igatsen meid hetkeks
Mis ka ei juhtuks, igaveseks, kalliks jääd sa mulle.

Tähikvõtmed

Jaanipäev on mind jälle üsna romantilisse lainesse viinud, jättes õnneks mulle mu meheliku robustsuse. Ma hakkasin sel jaanipäeval lõkke ääres omaette mõtisklema ristpea- ja tähikvõtmetest. Et nüüd miks ma mingitest kruvikeeramise võimalustest mõtlesin? Asi on väga lihtne- on olemas erineva otsaga kruve- vaatleks praegu kõrvuti selliseid:

Ristpeaga kruvid:

 

Kuuskant kruvid:

Pozi-drive ristpea:

Tähik:

Nüüd asjast lähemalt, mis neil vahet on? Hariliku ristpea ja kuuskandi miinus ja jama seisneb nimelt selles, et neid on lihtne üle keerata. Täna keerasin just oma uisupoldi puruks ja puurisin välja. Kaks alumist aga, Pozi-drive ja tähik on sellised, mida üle keerata juba raskem. Kõige viimast, tähikut, ei annagi üle keerata (noh mõistlikult jõudu kasutades muidugi). Sellised poldid ma nüüd uiskudele ostangi.
    Elus vajan ma ka tähikut. Ma tahan, et ükskõik, kui kinni või rooste ma ka ei lähe, et me sobiksime ikkagi ideaalselt. Ma tahan, et sa ei teeks mind katki üle keerates ja et mind ei peaks välja puurima ja siis kasutult minema viskama. Ma tahan olla korralik tähik. Ma tahan, et see sobivus oleks kestev ja alatine.. Ja sellepärast ma tahan ka oma uiskudele tähikut. Nagu elugi keerab meid pidevalt liiga kõvasti kinni ja vahel jätab lahti, koguaeg kruvib ja loksutab meid, nii on see ka uisurataste puhul. Kord tuleb vihma ja kord on tarvis jälle kiireid laagreid kuivale asfaldile.
    Ma vihkan mingeid roosasid asju ja hiina jura, mis esimese raskuse peale kõveraks läheb ja murdub. Ma ei ole kunagi aru saanud soss-sepp töömeestest, kes käivad ringi kõige selle odavama silikoonipüssiga, mis üle ühe tuubi silikooni vastu ei pea, kes ostavad omale kõige odavamaid tööriistu põhjendusega, et niikuinii peab koguaeg uusi ostma ja vanad kaovad ja lähevad lihtsalt katki. Kui sul on hinnaline tööriist, siis sa hoiad ka seda, palju hoolsamalt, sest sa tead ta väärtust ja mida ta korda võib saata ja ei lase tal kaduda. Hea tööriista nimel olen ma võimeline mööda lagesid ronima. Terve elu. Eks iga mees on, kes just soss-sepp pole.
    Milegipärast tundub see laul siia lõppu kõige paslikum. Võta sa kinni, miks, aga siin ta on:

Jah, naistest rääkisin.

Hiina toodangu jäätmekäitlusest ja armastusest

    Ma tegelikult tahtsin hoopis hakata kirjutama Delfisse uudist haruldase sõjalennuki, tankeri kohta, mis laupäeval meil käis. Siiski, enne turgatas mulle pähe selline huvitav mõttekäik. See on nüüd siis sellest, kuidas vanemaks saades armastuseasjad järjest keerulisemaks muutuvad.
    Noorena tõmbame ringi siin ja seal, armume rumalalt ja vannume igavest armastust järele mõtlemata. Nädala pärast oleme läinud. Samuti on lahkuminek maailmalõpp- eluisu on kadunud ja mud hädad. Vanemana naerame selle üle ja ütleme, et see on selline noortevärk, laste armastus jne. Samas, mida vanemaks me saame, seda enam hoiame tihti eemale juhusuhetest ja sellistest mõtlemata armumistest. Samas kuuled elukogenud inimestega armastusest rääkides tihti, et see on keeruline ja too on veel keerulisem. Tihti inimesed lahutavad, kuid siiski armastavad teineteist ja kohtuvad. Tundub, et see suhetetrall muutub veelgi keerulisemaks. Noortel on lihtne- enam ei armasta ja kõik. Miks siis vanemana just nii rumalalt armastame, et koos elada ei taha, kuid siiski armastame. Miks ei õpi me elus armastusest lahti laskma, nagu noorena seda palju harjutatud saab, vaid kinni hoidma? Ma arvan, et selle küsimuse vastus on valikutes. Me valime noorena valesti, oleme koos inimestega, kes meile hiljem lausa vastikud või häbiväärsed võivad tunduda. Vanemana on valikud targemad. Sõelale jääb see parim võimalik.. Ja siis kui juhtub nii, et teed millegipärast lahku siiski lähevad, on see nuhtluseks. Sa ei saa vihata ega põlata inimest, kes sulle nii meeltmööda on. Sa ei saa temast lahti lasta. Miks need lahkuminekud siiski toimuvad? Ilmselt on põhjused erinevad, kõige tõenäolisem on, et väsitakse teineteise nimel pingutamast. Ja see välistabki ka inimesi teineteisest õnne taasleidmast. Vaja on vaid seda, et mõlemad pingutaksid teineteise nimel. Seal luurab aga veel üks oht. Pingutada ei saa, kui ei ole usaldust. Kui lahkumineku põhjus on usalduse kaotuses, siis tuleb kõigepealt võita tagasi usaldus. Kui aga peale lahukuminekut lastakse pika aja peale usaldus kaotsi minna, siis saamegi lahenduseks keerulised suhted.
    Tänapäeval on aga kombeks lastele koguaeg mingisugust värvilist plastmassi koju tassida ja kui keegi sellele peale astuma juhtub siis prügikasti visata. Oleme harjunud asju lohakalt hoidma, sest neid on asendada lihtsam, kui hoida. Selline tendents on ka suhetes- Vabandust paluda, üllatada, toetada, lohutada, hellitada, hoida, rõõmustada, kurvastada, nõustuda, keelduda ja paljusid muid asju tundub raske teha. Lihtsam tundub otsida keegi uus, kes ei nõua nii palju aega ja kellega oleks lihtsam. Nagu autoga on- kui hakkab liiga palju aega nõudma, vaja koguaeg hooldada, siit-sealt midagi vahetada, siis liisime uue, millega on lihtsam ja armastame seda- sest nii on lihtsam. Inimsuhetes aga see "hiina toodangu jäätmekäitlus" ei toimi. Elu muutub sedasi käideldes hoopis keerulisemaks ja raskemaks.

    Ma tahtsin täna ka rääkida veidi rahast. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kuulsin täna selle kohta head kommentaari: Raha teeb hoopis rahulikuks. Õnnelikuks teeb armastus.

Lumi

    On natukene imelik kirjutada kevadel lumest. Mitte et see oleks midagi erilist, kui Eestis maikuus lumi maha tuleb, aga just sellepärast, et alanud soojad ilmad sunnivad unustama kõik, mis lume või miinuskraadidega seotud. Minul on aga sellest kirjutamiseks hoopis teine põhjus. Ja selleni jõuame läbi vihma ja fiktiivse vihmajumala. Nimelt meenus mulle täna, kuidas Douglas Adams oma "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" triloogia neljandas raamatus räägib rekkajuhist nimega Rob Mckenna, kes on tegelikult vihmajumal ilma ise seda teadmata. Kõik mida ta teadis, oli et tema tööpäevad olid vastikud ja nendele järgnesid vastikud puhkepäevad. Kõik, mida pilved teadsid, oli, et nad armastasid teda ja nad tahtsid tema lähedal olla, teda ülistada ja teda veega kasta.
    Rob oli kusagilt lugenud, et eskimotel oli üle 200 erineva sõna lume kohta, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt läinud väga monotoonseks. Nii nad tegid vahet õhukesel lumel ja paksul lumel, kergel lumel ja raskel lumel, lögasel lumel, rabedal lumel, lumel, mis tuli kerge lumesajuna, lumel, mis tuiskas hangedeks, lumel, mis tuli su naabri saabaste talla alt üle kogu su ilusa puhta iglu põranda, talvisel lumel, kevadisel lumel, lumedel, mida sa mäletad oma lapsepõlvest, mis olid nii palju paremad kui mõni teie kaasaegne lumi, peenel lumel, sulgkergel lumel, mägede lumel, lumel orus, lumel, mis langeb hommikul, lumel, mis langeb öösel, lumel, mis langeb äkki just siis, kui sa läksid välja kala püüdma ja lumel, millele vaatamata kõigile sinu jõupingutustele, et neid koolitada, on huskyd pissinud. Rob ise oli üles kirjutanud üles 131 erinevat vihmatüüpi ja talle ei meeldinud ükski neist.
    Mina olen täheldanud ja kirja pannud seda ideed järgides juba küllaltki palju erinevat tüüpi üksildust. Ilmselt just sellepärast, et kui ma nendel vahet ei teeks siis ma oleksin väga õnnetu. Paljud neist meeldivad mulle, kuid enamik on siiski vastukarva. näiteks number 6: Üksildus, mida sa tunned, kui sa näed kaubanduskeskuses noori paare käest kinni käimas. või näiteks number 22: Üksildus, kui tuled koju ja seal pole kedagi ja tuba on liiga külm. Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka sellist üksildust, mis ei ole negatiivne. Näiteks number 8: Üksildus, mida sa tunned, kui sa oled väsinud ja tahad üksi olla. või siis 38: Üksildus vetsus, kui sul on kõht korrast ära.
    Tegelikult ei ole üksindus minu jaoks nii masendav. seda seepärast, et ma olengi üksi. Hullem oleks, kui ma elaks kellegiga koos ja oleks ignoreeritud või et mu pere ei tahaks minust midagi kuulda. Seega ei saa viriseda et see üdini halb oleks. Üksindus vormib inimest palju iseseisvamaks. Ma olen saavutanud eesmärke spordis ja kaalu langetamises, mis ilmselt oleks kellegiga koos elades olnud raske.
    Mulle on antud mingi tobe karjas olemise tahe. Ja kahepealine kari on minu jaoks juba piisav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ma pidin alati naabripoisiga koos kõike tegema, prügi viima, poes käima jne. Vanemaks saades on tahes-tahtmata tulnud olla teatud olukordades üksinda ja loota vaid iseendale.
    Kui ma esimest korda üksi reisisin, pidin minema tööasjus Šveitsi. Lend toimus ümberistumisega Vantaas, see oli teine kord minu elus lennata. Šveitsis pidin ma aga istuma rongile ja sõitma Šveitsi teise otsa, Zürich-ist Basel-isse. Ka see rongisõit oli ümberistumisega. Veel enam, kuna mu hotell oli äärelinnas Prattelnis, tuli mul veel varem mingis teivasjaamas maha ka minna. Olgu öeldud, et ma saksa keelt väga ei valda ja mõistagi, oli seal maal kõik saksa keeles. Ja et teha asju veel keerulisemaks, siis on Šveitslastel veel mingi oma dialekt, nimega swissdüsch, mis on umbes nagu saksa keel läbi MSN-is kasutatava lühendatud slängiprisma. Lühidalt öeldud, nautisin ma hotelli jõudes üksindust number 38. Peale sellist valgustavat kogemust on muidugi reisimine olnud minu jaoks käkitegu. Seega ongi üksindus pigem kasuks kui kahjuks.
    Hing vajab aga midagi rohkem. Ilmselt on inimesel vaja kedagi kellega hetki jagada ja kellele raskel hetkel toetuda. Lisaks muidugi minu kupli alt vaadates, naiselikku hoolitsust ja hellust. Inimene on võimeline seltsi leidmiseks palju ohverdama. Enamasti just on need ohvrid moraali valdkonnast ja seetõttu pole sellisel seltsimisel pikemaajalist perspektiivi (jah, ma räägin baaris naiste lantimisest). Seega kipud pöörduma ikka mineviku kallale, kahetsedes tagant järele valesti tehtud otsuseid ja mis kõige kibedam, meeletusi, mis jäid tegemata...

Tallinn kell kümme hommikul

Täna lähen jälle kümneks tööle. Mulle ei meeldi kümneks minna. Eile läksin ka kümneks. Enne maximat tuli mulle vastu kolm meest, kahel oli 2L õlu käes. Noored tugevad mehed, vaat et paar aastat minust vanemad. "Parmud, " mõtlesin. Lähen edasi, saan 5m astuda ja üks vanamees jalutab vastu, 2L õllepudel käes.. "Ei tea, kas siin kandis elamine mõjub mu mainele kuidagi halvasti?" mõtisklen omaette.. Läksin ka Maximasse. Seal müüakse Vytautas'e vett. Parim mineraalvesi. Võtsin oma vee ja läksin kassasse. Minu ees järjekorras oli kolm meest. Nende asjad olid juba kassalindil. Oma toodete vahele pannakse, teate küll, sellised pulgad, eraldamaks ostjate kaupu. Ja mida ma näen: 2L õlu, pulk, 2L õlu, 2L õlu, pulk, 2L õlu, 0,5L viin. On esmaspäev ja kell on kümme hommikul. "Siin elamine kahjustab KINDLASTI minu mainet," otsustasin, kui poest välja astusin... Aga ma eksisin, see jätkus ka edaspidi, terve tee tööle. igal pool olid mehed, 2L õlledega. Vaid üks mees oli selle jõudnud juba ära juua ja üritas meeleheitlikult minu ilusaid ägedaid tumelillasid kingi ära tallata. Ma ei lähe enam kunagi kell 10 tööle, mõtlesin, sest hoopis see kahjustab ilmselt minu mainet. Aga siiski ma täna seda teen. Sest eile jäin hilja peale. Sellest õhtusest tsüklist peab välja tulema. Eile õhtul hilja, kui ma töölt tulin, jooksis natuke peale seda, kui ma bussipeatusesse läksin, sama teed, kust ma ennem tulin, minule vastassuunas üks narkomaan, kes karjus ja tegi karatelööke. Liiga hilja peale jäämine pole ka hea. Sedasi nihkubki tööpäev vaikselt õhtusse ja kõige produktiivsem aeg, hommik, muutub magamisajaks. Seda peaks vältima. Vähemalt siis, kui tahta edukas olla.

Üle pika aja

No küll on ikka põnev lugeda oma blogi sedasi tagant järele. Ma olen viimasel ajal palju mõelnud harjumuste ja harjumuspärasuse üle. Et kui inimesed on millegiga harijunud, siis nad kipuvad kartma uusi asju ja muudatusi. Näiteks suhetes. Kui suhe on juba pikka aega kestnud siis tihtilugu lähevad asjad just nii hapuks, et ollakse harjunud olema selles kookonis ja eiratakse fakti, et tunded on kas lahtunud, või pole neid algusest peale olnud. Siinkohal räägiksin ühe loo harjumusest ja miks tuleb kõiki asju, mida sa teed, analüüsida.

Tegi naine mehele lõhepirukat. Mitte ühe suure, aga kaks väikest. Mees kohe uurima, et miks kaks väikest, miks mitte üks suur. Naine siis seletab, et alati on tehtud nii. Mees ei saa aru, et nagu mis mõttes alati. No naine siis seletab, et ema tal koguaeg tegi ja nii tema ka. Tekib võimalus külastada ämma ja mees kohe ämma piinama, et misasi selle kahe väikese pirukaga ikka on. Ämm ka räägib, et alati on nii tehtud ju. Noh ega mees tahab ikka selgitust ka, et mismoodi alati. No ämm siis selgitab, et tema ema tegi alati nii. Aga ema tal kõrvaltoas voodis pikali, vana juba. Läheb mees siis ämma ema juurde küsima, et kuidas nii, et miks siis kaks väikest pirukat ühe suure asemel ja vana naine siis ütleb, et kuule latseke, meil oli nii väike ahi, et pidi kahes jaos tegema...

Meil käis külas üks ettevõtja, kes rääkis harjumustest. Soomlaste omadest siis. Nimelt nad üritasid soomes oma köögimööbli firmaga läbi lüüa. Nendel on tavaks köögimööblisse ehitada madal laud, mis välja sõidab. Miks, keegi ei tea. Aga kõik tahavad. Ja kui küsida, et miks seda vaja on, et kas kasutad, siis vastus on, et keegi pole kunagi kasutanud, aga vaja on, sest nii on alati tehtud. Samuti on kannukohviga. Neile ei sobi korralikust espressomasinast värskelt jahvatatud kohv. Nad tahavad seda kannukohvi lürri juua ja kui pakud neile head, värsket kohvi, siis nad solvuvad.

Vot selline on see harjumuse jõud. Soovitan nüüd üle mõelda, kas kõik need uued asjad ja viisid on ikka nii pahad. Analüüsige, inimesed. Analüüsige, mida te teete.

Linnakuli

Olen aus, ei valeta, ei vassi.
Tsillin ringi, olen regulaarne.
Iga päev ma sulan halli massi,
teen seda, mida teha populaarne.

Kui ma oleks veidi vanem,
asendada võiks ma presidenti.
Ühe lausega kõik paika panen,
latti kindlalt tõstan mitu senti.

Kümme tonni ehitusel teenin,
vabalt pillun kahte lehte raha.
Oma kurgulihast tihti treenin,
palgapäeval kõik ma mängin maha.

Nõu ma sõpradele palju annan,
tihti kuulan, kui on mõni mure:
"Pole mõtet kaua hullu panna,
Elu imeb kuni ükskord sured."

Auto najal pildi peal ma olen igal pool,
tuusematega kui sinu vana pann.
Praegu tuunimisel on mu oma rool,
sellepärast kulgemiseks onu vana vann.

Panganduses olen päris kõva käsi,
BIG-ist võtsin kaksteist kilo laenu.
Minu rahakott ei iial avanemast väsi,
Papiga mul kunagi ei ole vaenu.

Kopirait,
- -- -+- Codeplayer -+- -- -

No lihtsalt tuli selline XD
Ja nüüd ootaks kommentaare :D

Tsaar Kell

Naq tuli selline lugu meelde, et vaat moskvas on selline suur kirikukell sellise Graniidist vundamendi peal Kremlis. selline: http://picasaweb.google.com/Vallorahn/HektoriSuvepEvad/photo#5091949610518601138Point oli järgmine, et Tsaarinnale tuli tahtmine ehitada kõige kõrgema torniga ja kõige suurema kellaga kirik. No kui kell valmis sai siis oli kirik juba ammu meelest.. Tänapäeval on täpselt sama joon, inimesed loobivad raha tuulde ja toitu maha, samas kui Aafrikas teised kollid puukoort närivad ja läbi paistma vaikselt hakkavad... Täitsa pael eksju? Mis see kuradi neegrijorss süüdi on, et ta seal sündis. Oleks Eestis sündinud, jookseksid naised šokolaadipoisile nii järgi, et tolmab ja oleks ta ka edukas... Miks nad raiped seal passivad üldse? Võiks ju immigreeruda? Kusagile ikka saaks... Aga pohh see.. Tra midagi mõistlikumat ei osandki teile täna kirjutada... :D:D Seedige nüüd siis seda...XD

- -- -+- Codeplayer -+- -- -

Unistus on sinu nimi

Koputus..

-

--Ta tuli.. Jälle.. Nadja tundis, kuidas ta südame alt soojaks läks. Ta teadis, et ta tuleb. Kutsumata, kokku leppimata. Kuid tänane oli teistest päevadest erilisem.. Teda valdas meeletu õnnetunne... Lõpuks ometi keegi, kes tahab olla lihtsalt temaga.. Mitte et see ekstra lõbus oleks. Mitte et see tohutult põnev oleks. Et lihtsalt olla.. Ta teadis iga õhtu, et ta tuleb. Või et ta läheb. Seda polnudki vaja öelda. Vaid nemad kaks.. See meeletult hea tunne, et sa oled kellegagi koos, et sa pole üksi. Koletus kõledas maailmas, mis on julm ja rumal, ükskõikne ja karm. Ja nemad koos, see jäägitu usalduse soe silitus, just seda ta tundis, kui ta läks ust avama...

-

--Toomas kallistas teda tugevalt, kui uks oli tema järel sulgunud. Sõnu polnud vajagi.. Nadja teadis, et Tom ei jäta teda kunagi.. Seda polnud vaja kokku leppida, selles polnud vaja veenduda. Piisas sellest, et ta tuli.. See tegi teda õnnelikumaks, kui miski muu.. Ülejäänud maailm oli kui unistusi täis mänguplats, kuhu nad oma liivalossi kindlusemüüre rajasid. Koos said nad kõigega hakkama. "Toomas," lausus ta, "me armastame sind.." Ta vaatas Toomasele sügavalt silma, kuni too häguseks muutus..

-

--Ta tundis, kuidas pehme suur käsi ta pisarad pühib ja ta nägi Toomast naeratamas.. Rohkem polnudki vaja öelda. Ta teadis.. Teadis, et edasi lähevad nad kolmekesi. Per aspera ad astra...

-

˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜

Mälestused

Kui nad tagasi hakkasid tulema, oli juba must öö.. Kruusatee ääres ei olnud ühtegi lampi, mis oleks neid paljastanud, vaid kuu üritas neid leida ja aeg- ajalt see tal õnnestuski. Nad olid keset paksu metsa täiesti kahekesi.

Mees hoidis tal tugevalt ja turvalselt ümbert kinni. Ta tõmbas teda naljatledes paremale teeserva, kuni lõpuks teelt välja. Vaevalt said nad paar- kolm meetrit läbi võsa mindud, kui nad avastasid pisikese järve, millelt kuuvalgus vastu peegeldas. Tom libastus järvekaldal mudas ja kukkus sinna sisse pikali, tõmmates Nadja endaga kaasa. Nad naersid ja Nadja suudles teda.

Mõlemit valdav närvekõditav pinge oli märkamatult kasvanud meeletuks kirelõõmaks. Riideid, mis läbimärjad, oleks olnud raske seljast võtta. Selle asemel tirisid nad teineteise särgid lõhki. Kusagil kaugel ulgus hunt... Ritsikad siristasid ümberringi, tuhandete viisi. Täiskuuvalgus peegeldus järvelt kahele näljasele kehale, kes teineteise lähedusest toitusid. Öine jahutav suvetuul puhus pehmelt läbi märgade riideräbalate. Tunnid muutusid minutiteks, sekundid sajandikeks. Olid vaid nemad kaks ja maailm.

Hommik avastas neid lebamas väsinult ja õnnelikult järvekaldal. Nüüd oli see NENDE päris oma salakoht. See oli üks neist headest, mis meelde jääb.. Mälestus.



˜”*°•.Codeplayer.•°*”

Vaid teineteisele

Homme pidi ta minema jälle tööle.. Naftapuurtornile kaugel ookeanis, millises täpsemalt, seda ei teadnud Nadja isegi. See oli viimane õhtu. NENDE õhtu ja Toomas pidi tulema talle järgi täpselt 21 minuti pärast. Nadja oli juba valmis ja ootas akna peal...

"Sa jäid kaks ja pool minutit hiljaks!" naljatles Nadja. Ta teadis, et mehele ei meeldi tema järele oodata, nüüd sai ta hea võimaluse tagasi teha. Toomas vaid muigas ja avas talle autoukse. "Kuhu me läheme?" tundis Nadja huvi, "kas see on saladus?" Toomas muigas ja ei öelnud midagi. "Tegelt ka? Mul eriti kõht tühi pole, aga kui restosse, siis võin ju väikse krevetisalati võtta.." "Ei lähe sööma, ära põe," vastas Toomas ja juhtis autot läbi vihma edasi kesklinna poole.

See oli viiekordne paneel, mille ees nad peatusid. Üks vana mees tegi paraadna ukse ees suitsu. Toomas suretas mootori välja. Nadja tegi 'ohoo' nägu ja vaatas Toomasele otsa: "Mis see on mingi nali sinu arust vää? Mina küll mingile korteriläbule ei viitsi minna.." Toomas ei teinud sellest väljagi ja tuli teisele poole autot ning avas talle ukse. Nadja vaatas talle küsivalt otsa. "Tule-tule nüüd, ega sa autosse ka ei saa jääda ju," manitses Tom.

Jõudnud neljandale korrusele, astusid nad uksest sisse. "Kus teised siis on? Kelle korter see on?" vuristas Nadja. "Meie," vastas Tom, "tulin puurtorni pealt ära. Sain naftaterminali tööd. Teenin küll vähem esialgu, kuid ma tahan olla sinu jaoks olemas. Olla sinuga koos, saad aru?" Seda öeldes laskus mees ühtäkki ühele põlvele ja võttis taskust välja väikese karbi, sellise punasest sametist ja südamekujulise. Nadja tundis, kuidas ta põlvist nõrgaks läheb. Tal tekkis tahtmine samuti ühele põlvele laskuda, puhtalt toetamiseks. Selle asemel toetus ta seinale. "Nadja, kas.." Jõudis toomas küsima hakata, kui naine lõpuks toibus: "Muidugi, Toomas, muidugi! Mis sa siis arvasid? Et mulle see viis aastat üldse ei loe? Oleksid sa aasta veel venitanud oleksin ise palunud..."

On hommik. Ta teeb silmad lahti ja tunneb seljas tugevat valu. Põrand on läbi kolmekordse vaiba siiski väga kõva. mehe tugev käsi hoiab teda kaisus. Ta ei tahaks mitte kusagil mujal olla. Kuhugi pole kiiret, kusagil pole parem. Ja ta teab, et ta ei lähe täna.. Ta jääb siia. Tema kõrvale. Alatiseks.





˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜

Jaanipäev

Ja jaanipäev läks edukalt siis..

Pärnu rimi kell 20:00 23. juuni 2007:

Esiplaanil riiulid ja letid, kaasa arvatud selline kõrgemal asuv reklaamikampaania korv perenaise saiaga.

Paremalt kostab kisa, ilmub Jann ostukäruga, millel on turvatool. Turvatoolis istub Vallo ja jonnib: "Tahan kojuu" Käru jäetakse hetkeks valveta ja juba on vallo endale krahmanud sülle ca 12-15 perenaise saia, millest üks tundub suure kisa põhjal üle olevat. Sõidetakse tagasi ja pannakse tagasi üks sai.

jne... :D

No ja asi lõppes sellega, et tuli turvamees ja palus meil see käru tagasi viia, muidu pidime politseiga ära minema. Hehee meile küll meeldis see idee ja naisedki poleks mundrimeestest ära öelnud, kuid suure suuga lubatud peoloomad jäid tollel hetkel kutsumata, sest läksime parajasti maksma. Turvamehe kohta veel nii palju, et see oli naine, aga see selgus alles lähimal vaatlusel. No ja siis me veel olime muidugi tol hetkel kained..

Ostukärude temaatika oli sel jaanipäeval kuidagi südamelähedane. Pärast Mirage' i minnes tundus takso lühikese maa peale kallis ja mõttetu võtta, tallatakso oli ka nagu igav. No läksime siis ostukäruga. Peaks ütlema, et see on päris ülbe aparaat, pilgud saatsid meid, kuni silm seletas ja kõrv kuulis(Põhimõtteliselt terve pärnu linn siis vist). Parkisime selle kenasti mirage'i ette ja palusime valvata, et keegi täis peaga sõitma ei lähe. Käruga tagasi minema ei hakanud, jätsime ta hoopiski klubi esisele ja, et kõnniteel ees ei vedeleks, siis sedasi.. ökonoomselt. Või noh, vaadake ise:

Hommikul lõbustasime ennas Maximast ostetud laste iminappadega nooltega vedrupüstolitega. Tegime "Drive-by shootingut" :D No emotsioone oli nii autos, kui sihitmärkidel kõvasti. Hehe, üks eit ehmatas Portarturi juures nii kaameks, kui nool temast vaid poole meetri kaugusel maandus. Kuna tegemist oli kahe püstoli ja vaid viie(?!?!) noolega komplektiga, siis sai lõbu varsti läbi ja pritsisime niisama mööduvaid inimesi, seoses pärnus olnud tugeva vihmaga.. Bussijaam lainetas ikka täiega. noh ja hetk hiljem sõisime me piltidelolevast alast (olgu mainitud, et kõnnitee äärekivid on seal tegelt päris kõrged) täiega läbi:D:D

Kuidas teil siis ka jaan möödus...?

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Loodrid

---Täna siis pidime minema Sakku ühte katlamaja lõpetama. Aga ma pidin kolmest põhitööl olema. Mõtlesin, et kui kaheteistkümneks jõuame, saan paar tundi ikka teha. Noh ja jõudsime siis kohale ja mingid krdi Falck-i vennad paigaldasid parajasti sinna mingit signa karpi, nii, et üle ega ümber ei saanud. Sai siis küsitud ka, et kaua neil läheb, vastuseks öeldi paar tundi. No ja siis see omanik tahab, et see nädal valmis saaks. No türa küll, korista oma ahvikari siis eest ära, ega kõike ei pea korraga tegema ju. Ega ei olnudki muud kui tagasi sõita. No putsi, oli siis raske eile öelda, et sul mingi prussakapesa kohal on? Noh ja jälle null päev siis...
-
Dialoog hommikul Industekis:
Vallo: "Tere"
Müüja: "Tere"
V: "Kas teil sellseid toruklambreid on, mis teineteise külge kinnituvad, et toru paraleelselt vedada?"
M:"On küll, mis mõõtu?"
V:"40mm"
(Müüja fookus teeb neli skaalat)
M:"40?!?!"
V:"40"
M:"mm?"
V:"Nojah noh"
M:"Mitu tükki vaja on"
V:"ee.., 4;8;12... Palju teil kotis on?"
M:"50 hehee"
V:"Anna siis terve kott"
M:"Terve kott ?!?!?"
-
Noo dämit, minuarust on seal tegemist küll hulgimüügiga, aga tunne oli, nagu oleks olnud ehituskaubamajas...
-
- -- -+- Codeplayer -+- -- -

Luban sulle

---Arvasin, et mul on pohhui. Lähen eluga edasi ja kogu moos. Ei ole see asi nii lihtne. ühtäkki hakkad mõttlema, et: Ah perse ma ei viitsi ka! No dämit just sellepärast.

---Olin tookord nii leilis. 'Jee nüüd on ka mul suhe'. - Tegin kõik selle heaks. Nüüd enam ei viitsi. Realistina ma ju tean, et iga suhe on isemoodi, et ega siis ühe korra lüüasaamine ei tähenda ju veel et kõik korrad nii läheb. Aga see on rohkem nagu, "Been there, done that" Ei tea, kas igaühe esimene armastus saab tingimusteta täispanga ja järgmised üha vähem.. Või muutub olukord hiljem? Praegu tunnen pidevalt, et nahhui mulle seda vaja on? Siis jälle sisendan endale, et seekord on kõik teisiti ja tunnen korraks meeletut kiindumust... Nagu tunneksin, kui mul puuduksid armid...

---Tean, et mineviku varjud on tumedad, kuid kord tuleb päev ja pühib need varjud.. Luban sulle...

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Paremaks vaid..

Kui tahaksid üksinda kibedalt nutta,

kui elu on kraavis ja keegi ei aita.

Võta üks hetk, visku kõhuli mutta,

mine ja krokodille sa paita.

.

Kui närvid on täiesti läbi sul kepitud,

tahaksid maakera pealt minna maha.

Viska minema riided, mis kokku on lapitud,

mine ja raiska linna peal raha.

.

Kui armastus läbi ja meel veidi mõru,

Kui hinges on valu, nii et nutma 'aab.

Maksku, mis maksab, mis ka ei tuleks,

paremaks kõik vaid minna sul saab

Nii hea.

Mul meenub, et Sõnajalg kasvab õiteta.

Peost liblikas taevasse tagasi lendab.

Vaatan, kuis kõrgust särades võtab ta.

Et sain teda hoida, nii hea on endal.

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Sest enam ma ei pelga.

Ja nüüd siis mu pettumus kadus,

sinna, kuhu läeb aeg.

Eks ta vist isegi adus,

mind koormata asjatu vaev.

-

Sõnajalaõit nüüd otsida saan,

kõikjalt, kus ulatub silm.

Taipan, peos mul rabeleb ta.

Nii ühtäkki ilus on ilm...

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜