Armastusest lõpmatuses

     

     Soojast kallist võtan päikesepaiste ja

teen sellest Su juustesse lipsu. Sa hakkad

helendama. Ma lahustun rahulikuks, loksuvaks

mereks ja sulan Sinuga kokku, kuni oled mind

värvinud punaseks ja meie ühinemisest on

taevas punakasroosa. "Ma armastan Sind,"

sosistan lainetena sulle kõrva. 

     Sa näitad mulle tähti. Eredaid ja sätendavaid.

Armastame sealsamas teinetest, kuni saabub öö.

Nii soovime, et ta veel ei tuleks, et meil oleks

veel aega kallistada. Samas teame, et meil

on selliseid õhtuid veel lugematu hulk. Üle

kahekümne tuhande, kui täpsem olla. Iga nädal

raiskame neid mitu- neil päevil, kui me ei kohtu.

        

Visualiseeriv ruumiline kalkulaator

minu sees hakkab tööle ja arvutab

jäänud päevade arvu. Mitu päeva on

igaviku lõpuni? Üks liiga vähe. 

Sellepärast tahangi sulle öelda iga päev,

kui palju ma Sind armastan. Sellepärast

soovingi kallistada Sind iga päev. 

Sellepärast janunengi Sinuga rääkida iga

päev. Et Sa alati teaksid, et hoolin

Sinust ja sellest, et Sul oleks hea olla.

Loojangus lõppev valgus süütab tähed ja

ma mõistan, et nii suured asjad ei ole

lõplikud. Igavik ei ole lõpp, see on

algus ja loojang on teisel pool maakera

päikesetõus. Me oleme alatiseks seotud.

Ma tean seda. Sinu silmadest.

Armastan Sind...