Sulatatud Päike

Sina oled nii HEA, et külm muutub soojaks. Nii HEA, et kõle öö muutub hubaseks hämaruseks ja valu ja hirm kaovad. Sinu silmadesse on kirjutatud lahkeimad sõnad, mida välja hääldada ei saakski ja Sinu peopesadesse on sulatatud päike. Sina oled see, mis maailma kurjust tasakaalus hoiab. Tasakaalus, mis päästab kurjast saatusest nii paljusid. Ka mina pääsesin. Nii hea on pääseda. Sinuga. Sind hoida ja Sind nautida. Sinuga unistada ja Sinuga naerda. Sa oled mu lootus, usaldus, imetlus ja armastus. Armastan Sind nii kaua, kuni kestab aeg ja edasi ka veel. Igavesti...

Kauneim viiulimäng

Ma tahan mängida Sind, nagu viiulit. Tõmmata pillikeeli, kuis iga puudutus muudab mängu üha kenamaks ja voogavamaks. Puudutades Sind loome koos muusika, mis helisedes katab meid oma pisarateni liigutavalt ilusa sõnumiga armastusest kuniks leidub kõrvu kuulma. Mängides Sinuga muutub aeg olematuks, maailma piirid avanevad ja kaovad sootuks. Väikesed ja suured argimured muutuvad nüüd tühiseks, kui oleme oma harmoonias näinud sellist suurust ja mõõdet. Hetkeks oleme kahekesi, vaid mina ja Sina mu käte vahel.
Me mängime hästi. Piire ja rolle looja või loodu vahel ei ole, on vaid muusika harmoonia mis justkui loob iseennast ning meid, samas kui meie loome teda. Kas on see kaunis pill loonud ka mind, mina muusika või on muusika ning looming hoopis pärit temast? Kaunid viisid voogavad, paitades ülimast naudingust nõretavaid noote. Sa karjatad. Viimane soolo. Poogen minu käes elab oma elu ning koos jõuame haripunkti. See on kauneim üks hetk ajas, kus oleme vaid meie kaks ja kaome ka siis, ekstaasi kõige kõrgematesse lainetesse. Värskendavalt voogab see meist vahutades üle, et saaksime seda nautida ja imetleda.
Loome noote ritta mängides oma armastuslugu. Ja see ei lõppe selle mänguga, selle muusikaga. See teos on üks paljudest, mis moodustab sümfoonia. Üks neist paljudest, mis meid ees ootab ja mis on olnud. Unikaalne, ainulaadne. Vaid meie kahe intiimne esinemine igavikule.

Armastusest lõpmatuses

     

     Soojast kallist võtan päikesepaiste ja

teen sellest Su juustesse lipsu. Sa hakkad

helendama. Ma lahustun rahulikuks, loksuvaks

mereks ja sulan Sinuga kokku, kuni oled mind

värvinud punaseks ja meie ühinemisest on

taevas punakasroosa. "Ma armastan Sind,"

sosistan lainetena sulle kõrva. 

     Sa näitad mulle tähti. Eredaid ja sätendavaid.

Armastame sealsamas teinetest, kuni saabub öö.

Nii soovime, et ta veel ei tuleks, et meil oleks

veel aega kallistada. Samas teame, et meil

on selliseid õhtuid veel lugematu hulk. Üle

kahekümne tuhande, kui täpsem olla. Iga nädal

raiskame neid mitu- neil päevil, kui me ei kohtu.

        

Visualiseeriv ruumiline kalkulaator

minu sees hakkab tööle ja arvutab

jäänud päevade arvu. Mitu päeva on

igaviku lõpuni? Üks liiga vähe. 

Sellepärast tahangi sulle öelda iga päev,

kui palju ma Sind armastan. Sellepärast

soovingi kallistada Sind iga päev. 

Sellepärast janunengi Sinuga rääkida iga

päev. Et Sa alati teaksid, et hoolin

Sinust ja sellest, et Sul oleks hea olla.

Loojangus lõppev valgus süütab tähed ja

ma mõistan, et nii suured asjad ei ole

lõplikud. Igavik ei ole lõpp, see on

algus ja loojang on teisel pool maakera

päikesetõus. Me oleme alatiseks seotud.

Ma tean seda. Sinu silmadest.

Armastan Sind...