Sulatatud Päike

Sina oled nii HEA, et külm muutub soojaks. Nii HEA, et kõle öö muutub hubaseks hämaruseks ja valu ja hirm kaovad. Sinu silmadesse on kirjutatud lahkeimad sõnad, mida välja hääldada ei saakski ja Sinu peopesadesse on sulatatud päike. Sina oled see, mis maailma kurjust tasakaalus hoiab. Tasakaalus, mis päästab kurjast saatusest nii paljusid. Ka mina pääsesin. Nii hea on pääseda. Sinuga. Sind hoida ja Sind nautida. Sinuga unistada ja Sinuga naerda. Sa oled mu lootus, usaldus, imetlus ja armastus. Armastan Sind nii kaua, kuni kestab aeg ja edasi ka veel. Igavesti...

Kauneim viiulimäng

Ma tahan mängida Sind, nagu viiulit. Tõmmata pillikeeli, kuis iga puudutus muudab mängu üha kenamaks ja voogavamaks. Puudutades Sind loome koos muusika, mis helisedes katab meid oma pisarateni liigutavalt ilusa sõnumiga armastusest kuniks leidub kõrvu kuulma. Mängides Sinuga muutub aeg olematuks, maailma piirid avanevad ja kaovad sootuks. Väikesed ja suured argimured muutuvad nüüd tühiseks, kui oleme oma harmoonias näinud sellist suurust ja mõõdet. Hetkeks oleme kahekesi, vaid mina ja Sina mu käte vahel.
Me mängime hästi. Piire ja rolle looja või loodu vahel ei ole, on vaid muusika harmoonia mis justkui loob iseennast ning meid, samas kui meie loome teda. Kas on see kaunis pill loonud ka mind, mina muusika või on muusika ning looming hoopis pärit temast? Kaunid viisid voogavad, paitades ülimast naudingust nõretavaid noote. Sa karjatad. Viimane soolo. Poogen minu käes elab oma elu ning koos jõuame haripunkti. See on kauneim üks hetk ajas, kus oleme vaid meie kaks ja kaome ka siis, ekstaasi kõige kõrgematesse lainetesse. Värskendavalt voogab see meist vahutades üle, et saaksime seda nautida ja imetleda.
Loome noote ritta mängides oma armastuslugu. Ja see ei lõppe selle mänguga, selle muusikaga. See teos on üks paljudest, mis moodustab sümfoonia. Üks neist paljudest, mis meid ees ootab ja mis on olnud. Unikaalne, ainulaadne. Vaid meie kahe intiimne esinemine igavikule.

Armastusest lõpmatuses

     

     Soojast kallist võtan päikesepaiste ja

teen sellest Su juustesse lipsu. Sa hakkad

helendama. Ma lahustun rahulikuks, loksuvaks

mereks ja sulan Sinuga kokku, kuni oled mind

värvinud punaseks ja meie ühinemisest on

taevas punakasroosa. "Ma armastan Sind,"

sosistan lainetena sulle kõrva. 

     Sa näitad mulle tähti. Eredaid ja sätendavaid.

Armastame sealsamas teinetest, kuni saabub öö.

Nii soovime, et ta veel ei tuleks, et meil oleks

veel aega kallistada. Samas teame, et meil

on selliseid õhtuid veel lugematu hulk. Üle

kahekümne tuhande, kui täpsem olla. Iga nädal

raiskame neid mitu- neil päevil, kui me ei kohtu.

        

Visualiseeriv ruumiline kalkulaator

minu sees hakkab tööle ja arvutab

jäänud päevade arvu. Mitu päeva on

igaviku lõpuni? Üks liiga vähe. 

Sellepärast tahangi sulle öelda iga päev,

kui palju ma Sind armastan. Sellepärast

soovingi kallistada Sind iga päev. 

Sellepärast janunengi Sinuga rääkida iga

päev. Et Sa alati teaksid, et hoolin

Sinust ja sellest, et Sul oleks hea olla.

Loojangus lõppev valgus süütab tähed ja

ma mõistan, et nii suured asjad ei ole

lõplikud. Igavik ei ole lõpp, see on

algus ja loojang on teisel pool maakera

päikesetõus. Me oleme alatiseks seotud.

Ma tean seda. Sinu silmadest.

Armastan Sind...

Head sul soovides

Veel hetke olen sinuga, küll vaid oma mõtteis.
Seejärel vapralt pea ma tõstan, edasi siit läen.
Me elus palju jaganud, on aegu häid ja mitte.
Selja taha vaadates, neist paremaid vaid näen.

Mälestused, ilusamad, pakin minnes kaasa.
Viivuks loodan, et neid jagus sama palju sulle
Tea, et alati kui raske on, siis igatsen meid hetkeks
Mis ka ei juhtuks, igaveseks, kalliks jääd sa mulle.

Tähikvõtmed

Jaanipäev on mind jälle üsna romantilisse lainesse viinud, jättes õnneks mulle mu meheliku robustsuse. Ma hakkasin sel jaanipäeval lõkke ääres omaette mõtisklema ristpea- ja tähikvõtmetest. Et nüüd miks ma mingitest kruvikeeramise võimalustest mõtlesin? Asi on väga lihtne- on olemas erineva otsaga kruve- vaatleks praegu kõrvuti selliseid:

Ristpeaga kruvid:

 

Kuuskant kruvid:

Pozi-drive ristpea:

Tähik:

Nüüd asjast lähemalt, mis neil vahet on? Hariliku ristpea ja kuuskandi miinus ja jama seisneb nimelt selles, et neid on lihtne üle keerata. Täna keerasin just oma uisupoldi puruks ja puurisin välja. Kaks alumist aga, Pozi-drive ja tähik on sellised, mida üle keerata juba raskem. Kõige viimast, tähikut, ei annagi üle keerata (noh mõistlikult jõudu kasutades muidugi). Sellised poldid ma nüüd uiskudele ostangi.
    Elus vajan ma ka tähikut. Ma tahan, et ükskõik, kui kinni või rooste ma ka ei lähe, et me sobiksime ikkagi ideaalselt. Ma tahan, et sa ei teeks mind katki üle keerates ja et mind ei peaks välja puurima ja siis kasutult minema viskama. Ma tahan olla korralik tähik. Ma tahan, et see sobivus oleks kestev ja alatine.. Ja sellepärast ma tahan ka oma uiskudele tähikut. Nagu elugi keerab meid pidevalt liiga kõvasti kinni ja vahel jätab lahti, koguaeg kruvib ja loksutab meid, nii on see ka uisurataste puhul. Kord tuleb vihma ja kord on tarvis jälle kiireid laagreid kuivale asfaldile.
    Ma vihkan mingeid roosasid asju ja hiina jura, mis esimese raskuse peale kõveraks läheb ja murdub. Ma ei ole kunagi aru saanud soss-sepp töömeestest, kes käivad ringi kõige selle odavama silikoonipüssiga, mis üle ühe tuubi silikooni vastu ei pea, kes ostavad omale kõige odavamaid tööriistu põhjendusega, et niikuinii peab koguaeg uusi ostma ja vanad kaovad ja lähevad lihtsalt katki. Kui sul on hinnaline tööriist, siis sa hoiad ka seda, palju hoolsamalt, sest sa tead ta väärtust ja mida ta korda võib saata ja ei lase tal kaduda. Hea tööriista nimel olen ma võimeline mööda lagesid ronima. Terve elu. Eks iga mees on, kes just soss-sepp pole.
    Milegipärast tundub see laul siia lõppu kõige paslikum. Võta sa kinni, miks, aga siin ta on:

Jah, naistest rääkisin.

Hiina toodangu jäätmekäitlusest ja armastusest

    Ma tegelikult tahtsin hoopis hakata kirjutama Delfisse uudist haruldase sõjalennuki, tankeri kohta, mis laupäeval meil käis. Siiski, enne turgatas mulle pähe selline huvitav mõttekäik. See on nüüd siis sellest, kuidas vanemaks saades armastuseasjad järjest keerulisemaks muutuvad.
    Noorena tõmbame ringi siin ja seal, armume rumalalt ja vannume igavest armastust järele mõtlemata. Nädala pärast oleme läinud. Samuti on lahkuminek maailmalõpp- eluisu on kadunud ja mud hädad. Vanemana naerame selle üle ja ütleme, et see on selline noortevärk, laste armastus jne. Samas, mida vanemaks me saame, seda enam hoiame tihti eemale juhusuhetest ja sellistest mõtlemata armumistest. Samas kuuled elukogenud inimestega armastusest rääkides tihti, et see on keeruline ja too on veel keerulisem. Tihti inimesed lahutavad, kuid siiski armastavad teineteist ja kohtuvad. Tundub, et see suhetetrall muutub veelgi keerulisemaks. Noortel on lihtne- enam ei armasta ja kõik. Miks siis vanemana just nii rumalalt armastame, et koos elada ei taha, kuid siiski armastame. Miks ei õpi me elus armastusest lahti laskma, nagu noorena seda palju harjutatud saab, vaid kinni hoidma? Ma arvan, et selle küsimuse vastus on valikutes. Me valime noorena valesti, oleme koos inimestega, kes meile hiljem lausa vastikud või häbiväärsed võivad tunduda. Vanemana on valikud targemad. Sõelale jääb see parim võimalik.. Ja siis kui juhtub nii, et teed millegipärast lahku siiski lähevad, on see nuhtluseks. Sa ei saa vihata ega põlata inimest, kes sulle nii meeltmööda on. Sa ei saa temast lahti lasta. Miks need lahkuminekud siiski toimuvad? Ilmselt on põhjused erinevad, kõige tõenäolisem on, et väsitakse teineteise nimel pingutamast. Ja see välistabki ka inimesi teineteisest õnne taasleidmast. Vaja on vaid seda, et mõlemad pingutaksid teineteise nimel. Seal luurab aga veel üks oht. Pingutada ei saa, kui ei ole usaldust. Kui lahkumineku põhjus on usalduse kaotuses, siis tuleb kõigepealt võita tagasi usaldus. Kui aga peale lahukuminekut lastakse pika aja peale usaldus kaotsi minna, siis saamegi lahenduseks keerulised suhted.
    Tänapäeval on aga kombeks lastele koguaeg mingisugust värvilist plastmassi koju tassida ja kui keegi sellele peale astuma juhtub siis prügikasti visata. Oleme harjunud asju lohakalt hoidma, sest neid on asendada lihtsam, kui hoida. Selline tendents on ka suhetes- Vabandust paluda, üllatada, toetada, lohutada, hellitada, hoida, rõõmustada, kurvastada, nõustuda, keelduda ja paljusid muid asju tundub raske teha. Lihtsam tundub otsida keegi uus, kes ei nõua nii palju aega ja kellega oleks lihtsam. Nagu autoga on- kui hakkab liiga palju aega nõudma, vaja koguaeg hooldada, siit-sealt midagi vahetada, siis liisime uue, millega on lihtsam ja armastame seda- sest nii on lihtsam. Inimsuhetes aga see "hiina toodangu jäätmekäitlus" ei toimi. Elu muutub sedasi käideldes hoopis keerulisemaks ja raskemaks.

    Ma tahtsin täna ka rääkida veidi rahast. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kuulsin täna selle kohta head kommentaari: Raha teeb hoopis rahulikuks. Õnnelikuks teeb armastus.

Lumi

    On natukene imelik kirjutada kevadel lumest. Mitte et see oleks midagi erilist, kui Eestis maikuus lumi maha tuleb, aga just sellepärast, et alanud soojad ilmad sunnivad unustama kõik, mis lume või miinuskraadidega seotud. Minul on aga sellest kirjutamiseks hoopis teine põhjus. Ja selleni jõuame läbi vihma ja fiktiivse vihmajumala. Nimelt meenus mulle täna, kuidas Douglas Adams oma "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" triloogia neljandas raamatus räägib rekkajuhist nimega Rob Mckenna, kes on tegelikult vihmajumal ilma ise seda teadmata. Kõik mida ta teadis, oli et tema tööpäevad olid vastikud ja nendele järgnesid vastikud puhkepäevad. Kõik, mida pilved teadsid, oli, et nad armastasid teda ja nad tahtsid tema lähedal olla, teda ülistada ja teda veega kasta.
    Rob oli kusagilt lugenud, et eskimotel oli üle 200 erineva sõna lume kohta, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt läinud väga monotoonseks. Nii nad tegid vahet õhukesel lumel ja paksul lumel, kergel lumel ja raskel lumel, lögasel lumel, rabedal lumel, lumel, mis tuli kerge lumesajuna, lumel, mis tuiskas hangedeks, lumel, mis tuli su naabri saabaste talla alt üle kogu su ilusa puhta iglu põranda, talvisel lumel, kevadisel lumel, lumedel, mida sa mäletad oma lapsepõlvest, mis olid nii palju paremad kui mõni teie kaasaegne lumi, peenel lumel, sulgkergel lumel, mägede lumel, lumel orus, lumel, mis langeb hommikul, lumel, mis langeb öösel, lumel, mis langeb äkki just siis, kui sa läksid välja kala püüdma ja lumel, millele vaatamata kõigile sinu jõupingutustele, et neid koolitada, on huskyd pissinud. Rob ise oli üles kirjutanud üles 131 erinevat vihmatüüpi ja talle ei meeldinud ükski neist.
    Mina olen täheldanud ja kirja pannud seda ideed järgides juba küllaltki palju erinevat tüüpi üksildust. Ilmselt just sellepärast, et kui ma nendel vahet ei teeks siis ma oleksin väga õnnetu. Paljud neist meeldivad mulle, kuid enamik on siiski vastukarva. näiteks number 6: Üksildus, mida sa tunned, kui sa näed kaubanduskeskuses noori paare käest kinni käimas. või näiteks number 22: Üksildus, kui tuled koju ja seal pole kedagi ja tuba on liiga külm. Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka sellist üksildust, mis ei ole negatiivne. Näiteks number 8: Üksildus, mida sa tunned, kui sa oled väsinud ja tahad üksi olla. või siis 38: Üksildus vetsus, kui sul on kõht korrast ära.
    Tegelikult ei ole üksindus minu jaoks nii masendav. seda seepärast, et ma olengi üksi. Hullem oleks, kui ma elaks kellegiga koos ja oleks ignoreeritud või et mu pere ei tahaks minust midagi kuulda. Seega ei saa viriseda et see üdini halb oleks. Üksindus vormib inimest palju iseseisvamaks. Ma olen saavutanud eesmärke spordis ja kaalu langetamises, mis ilmselt oleks kellegiga koos elades olnud raske.
    Mulle on antud mingi tobe karjas olemise tahe. Ja kahepealine kari on minu jaoks juba piisav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ma pidin alati naabripoisiga koos kõike tegema, prügi viima, poes käima jne. Vanemaks saades on tahes-tahtmata tulnud olla teatud olukordades üksinda ja loota vaid iseendale.
    Kui ma esimest korda üksi reisisin, pidin minema tööasjus Šveitsi. Lend toimus ümberistumisega Vantaas, see oli teine kord minu elus lennata. Šveitsis pidin ma aga istuma rongile ja sõitma Šveitsi teise otsa, Zürich-ist Basel-isse. Ka see rongisõit oli ümberistumisega. Veel enam, kuna mu hotell oli äärelinnas Prattelnis, tuli mul veel varem mingis teivasjaamas maha ka minna. Olgu öeldud, et ma saksa keelt väga ei valda ja mõistagi, oli seal maal kõik saksa keeles. Ja et teha asju veel keerulisemaks, siis on Šveitslastel veel mingi oma dialekt, nimega swissdüsch, mis on umbes nagu saksa keel läbi MSN-is kasutatava lühendatud slängiprisma. Lühidalt öeldud, nautisin ma hotelli jõudes üksindust number 38. Peale sellist valgustavat kogemust on muidugi reisimine olnud minu jaoks käkitegu. Seega ongi üksindus pigem kasuks kui kahjuks.
    Hing vajab aga midagi rohkem. Ilmselt on inimesel vaja kedagi kellega hetki jagada ja kellele raskel hetkel toetuda. Lisaks muidugi minu kupli alt vaadates, naiselikku hoolitsust ja hellust. Inimene on võimeline seltsi leidmiseks palju ohverdama. Enamasti just on need ohvrid moraali valdkonnast ja seetõttu pole sellisel seltsimisel pikemaajalist perspektiivi (jah, ma räägin baaris naiste lantimisest). Seega kipud pöörduma ikka mineviku kallale, kahetsedes tagant järele valesti tehtud otsuseid ja mis kõige kibedam, meeletusi, mis jäid tegemata...