Tähikvõtmed

Jaanipäev on mind jälle üsna romantilisse lainesse viinud, jättes õnneks mulle mu meheliku robustsuse. Ma hakkasin sel jaanipäeval lõkke ääres omaette mõtisklema ristpea- ja tähikvõtmetest. Et nüüd miks ma mingitest kruvikeeramise võimalustest mõtlesin? Asi on väga lihtne- on olemas erineva otsaga kruve- vaatleks praegu kõrvuti selliseid:

Ristpeaga kruvid:

 

Kuuskant kruvid:

Pozi-drive ristpea:

Tähik:

Nüüd asjast lähemalt, mis neil vahet on? Hariliku ristpea ja kuuskandi miinus ja jama seisneb nimelt selles, et neid on lihtne üle keerata. Täna keerasin just oma uisupoldi puruks ja puurisin välja. Kaks alumist aga, Pozi-drive ja tähik on sellised, mida üle keerata juba raskem. Kõige viimast, tähikut, ei annagi üle keerata (noh mõistlikult jõudu kasutades muidugi). Sellised poldid ma nüüd uiskudele ostangi.
    Elus vajan ma ka tähikut. Ma tahan, et ükskõik, kui kinni või rooste ma ka ei lähe, et me sobiksime ikkagi ideaalselt. Ma tahan, et sa ei teeks mind katki üle keerates ja et mind ei peaks välja puurima ja siis kasutult minema viskama. Ma tahan olla korralik tähik. Ma tahan, et see sobivus oleks kestev ja alatine.. Ja sellepärast ma tahan ka oma uiskudele tähikut. Nagu elugi keerab meid pidevalt liiga kõvasti kinni ja vahel jätab lahti, koguaeg kruvib ja loksutab meid, nii on see ka uisurataste puhul. Kord tuleb vihma ja kord on tarvis jälle kiireid laagreid kuivale asfaldile.
    Ma vihkan mingeid roosasid asju ja hiina jura, mis esimese raskuse peale kõveraks läheb ja murdub. Ma ei ole kunagi aru saanud soss-sepp töömeestest, kes käivad ringi kõige selle odavama silikoonipüssiga, mis üle ühe tuubi silikooni vastu ei pea, kes ostavad omale kõige odavamaid tööriistu põhjendusega, et niikuinii peab koguaeg uusi ostma ja vanad kaovad ja lähevad lihtsalt katki. Kui sul on hinnaline tööriist, siis sa hoiad ka seda, palju hoolsamalt, sest sa tead ta väärtust ja mida ta korda võib saata ja ei lase tal kaduda. Hea tööriista nimel olen ma võimeline mööda lagesid ronima. Terve elu. Eks iga mees on, kes just soss-sepp pole.
    Milegipärast tundub see laul siia lõppu kõige paslikum. Võta sa kinni, miks, aga siin ta on:

Jah, naistest rääkisin.

Hiina toodangu jäätmekäitlusest ja armastusest

    Ma tegelikult tahtsin hoopis hakata kirjutama Delfisse uudist haruldase sõjalennuki, tankeri kohta, mis laupäeval meil käis. Siiski, enne turgatas mulle pähe selline huvitav mõttekäik. See on nüüd siis sellest, kuidas vanemaks saades armastuseasjad järjest keerulisemaks muutuvad.
    Noorena tõmbame ringi siin ja seal, armume rumalalt ja vannume igavest armastust järele mõtlemata. Nädala pärast oleme läinud. Samuti on lahkuminek maailmalõpp- eluisu on kadunud ja mud hädad. Vanemana naerame selle üle ja ütleme, et see on selline noortevärk, laste armastus jne. Samas, mida vanemaks me saame, seda enam hoiame tihti eemale juhusuhetest ja sellistest mõtlemata armumistest. Samas kuuled elukogenud inimestega armastusest rääkides tihti, et see on keeruline ja too on veel keerulisem. Tihti inimesed lahutavad, kuid siiski armastavad teineteist ja kohtuvad. Tundub, et see suhetetrall muutub veelgi keerulisemaks. Noortel on lihtne- enam ei armasta ja kõik. Miks siis vanemana just nii rumalalt armastame, et koos elada ei taha, kuid siiski armastame. Miks ei õpi me elus armastusest lahti laskma, nagu noorena seda palju harjutatud saab, vaid kinni hoidma? Ma arvan, et selle küsimuse vastus on valikutes. Me valime noorena valesti, oleme koos inimestega, kes meile hiljem lausa vastikud või häbiväärsed võivad tunduda. Vanemana on valikud targemad. Sõelale jääb see parim võimalik.. Ja siis kui juhtub nii, et teed millegipärast lahku siiski lähevad, on see nuhtluseks. Sa ei saa vihata ega põlata inimest, kes sulle nii meeltmööda on. Sa ei saa temast lahti lasta. Miks need lahkuminekud siiski toimuvad? Ilmselt on põhjused erinevad, kõige tõenäolisem on, et väsitakse teineteise nimel pingutamast. Ja see välistabki ka inimesi teineteisest õnne taasleidmast. Vaja on vaid seda, et mõlemad pingutaksid teineteise nimel. Seal luurab aga veel üks oht. Pingutada ei saa, kui ei ole usaldust. Kui lahkumineku põhjus on usalduse kaotuses, siis tuleb kõigepealt võita tagasi usaldus. Kui aga peale lahukuminekut lastakse pika aja peale usaldus kaotsi minna, siis saamegi lahenduseks keerulised suhted.
    Tänapäeval on aga kombeks lastele koguaeg mingisugust värvilist plastmassi koju tassida ja kui keegi sellele peale astuma juhtub siis prügikasti visata. Oleme harjunud asju lohakalt hoidma, sest neid on asendada lihtsam, kui hoida. Selline tendents on ka suhetes- Vabandust paluda, üllatada, toetada, lohutada, hellitada, hoida, rõõmustada, kurvastada, nõustuda, keelduda ja paljusid muid asju tundub raske teha. Lihtsam tundub otsida keegi uus, kes ei nõua nii palju aega ja kellega oleks lihtsam. Nagu autoga on- kui hakkab liiga palju aega nõudma, vaja koguaeg hooldada, siit-sealt midagi vahetada, siis liisime uue, millega on lihtsam ja armastame seda- sest nii on lihtsam. Inimsuhetes aga see "hiina toodangu jäätmekäitlus" ei toimi. Elu muutub sedasi käideldes hoopis keerulisemaks ja raskemaks.

    Ma tahtsin täna ka rääkida veidi rahast. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Ma kuulsin täna selle kohta head kommentaari: Raha teeb hoopis rahulikuks. Õnnelikuks teeb armastus.