---Arvasin, et mul on pohhui. Lähen eluga edasi ja kogu moos. Ei ole see asi nii lihtne. ühtäkki hakkad mõttlema, et: Ah perse ma ei viitsi ka! No dämit just sellepärast.
---Olin tookord nii leilis. 'Jee nüüd on ka mul suhe'. - Tegin kõik selle heaks. Nüüd enam ei viitsi. Realistina ma ju tean, et iga suhe on isemoodi, et ega siis ühe korra lüüasaamine ei tähenda ju veel et kõik korrad nii läheb. Aga see on rohkem nagu, "Been there, done that" Ei tea, kas igaühe esimene armastus saab tingimusteta täispanga ja järgmised üha vähem.. Või muutub olukord hiljem? Praegu tunnen pidevalt, et nahhui mulle seda vaja on? Siis jälle sisendan endale, et seekord on kõik teisiti ja tunnen korraks meeletut kiindumust... Nagu tunneksin, kui mul puuduksid armid...
---Tean, et mineviku varjud on tumedad, kuid kord tuleb päev ja pühib need varjud.. Luban sulle...
˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar