Linnakuli

Olen aus, ei valeta, ei vassi.
Tsillin ringi, olen regulaarne.
Iga päev ma sulan halli massi,
teen seda, mida teha populaarne.

Kui ma oleks veidi vanem,
asendada võiks ma presidenti.
Ühe lausega kõik paika panen,
latti kindlalt tõstan mitu senti.

Kümme tonni ehitusel teenin,
vabalt pillun kahte lehte raha.
Oma kurgulihast tihti treenin,
palgapäeval kõik ma mängin maha.

Nõu ma sõpradele palju annan,
tihti kuulan, kui on mõni mure:
"Pole mõtet kaua hullu panna,
Elu imeb kuni ükskord sured."

Auto najal pildi peal ma olen igal pool,
tuusematega kui sinu vana pann.
Praegu tuunimisel on mu oma rool,
sellepärast kulgemiseks onu vana vann.

Panganduses olen päris kõva käsi,
BIG-ist võtsin kaksteist kilo laenu.
Minu rahakott ei iial avanemast väsi,
Papiga mul kunagi ei ole vaenu.

Kopirait,
- -- -+- Codeplayer -+- -- -

No lihtsalt tuli selline XD
Ja nüüd ootaks kommentaare :D

Tsaar Kell

Naq tuli selline lugu meelde, et vaat moskvas on selline suur kirikukell sellise Graniidist vundamendi peal Kremlis. selline: http://picasaweb.google.com/Vallorahn/HektoriSuvepEvad/photo#5091949610518601138Point oli järgmine, et Tsaarinnale tuli tahtmine ehitada kõige kõrgema torniga ja kõige suurema kellaga kirik. No kui kell valmis sai siis oli kirik juba ammu meelest.. Tänapäeval on täpselt sama joon, inimesed loobivad raha tuulde ja toitu maha, samas kui Aafrikas teised kollid puukoort närivad ja läbi paistma vaikselt hakkavad... Täitsa pael eksju? Mis see kuradi neegrijorss süüdi on, et ta seal sündis. Oleks Eestis sündinud, jookseksid naised šokolaadipoisile nii järgi, et tolmab ja oleks ta ka edukas... Miks nad raiped seal passivad üldse? Võiks ju immigreeruda? Kusagile ikka saaks... Aga pohh see.. Tra midagi mõistlikumat ei osandki teile täna kirjutada... :D:D Seedige nüüd siis seda...XD

- -- -+- Codeplayer -+- -- -

Unistus on sinu nimi

Koputus..

-

--Ta tuli.. Jälle.. Nadja tundis, kuidas ta südame alt soojaks läks. Ta teadis, et ta tuleb. Kutsumata, kokku leppimata. Kuid tänane oli teistest päevadest erilisem.. Teda valdas meeletu õnnetunne... Lõpuks ometi keegi, kes tahab olla lihtsalt temaga.. Mitte et see ekstra lõbus oleks. Mitte et see tohutult põnev oleks. Et lihtsalt olla.. Ta teadis iga õhtu, et ta tuleb. Või et ta läheb. Seda polnudki vaja öelda. Vaid nemad kaks.. See meeletult hea tunne, et sa oled kellegagi koos, et sa pole üksi. Koletus kõledas maailmas, mis on julm ja rumal, ükskõikne ja karm. Ja nemad koos, see jäägitu usalduse soe silitus, just seda ta tundis, kui ta läks ust avama...

-

--Toomas kallistas teda tugevalt, kui uks oli tema järel sulgunud. Sõnu polnud vajagi.. Nadja teadis, et Tom ei jäta teda kunagi.. Seda polnud vaja kokku leppida, selles polnud vaja veenduda. Piisas sellest, et ta tuli.. See tegi teda õnnelikumaks, kui miski muu.. Ülejäänud maailm oli kui unistusi täis mänguplats, kuhu nad oma liivalossi kindlusemüüre rajasid. Koos said nad kõigega hakkama. "Toomas," lausus ta, "me armastame sind.." Ta vaatas Toomasele sügavalt silma, kuni too häguseks muutus..

-

--Ta tundis, kuidas pehme suur käsi ta pisarad pühib ja ta nägi Toomast naeratamas.. Rohkem polnudki vaja öelda. Ta teadis.. Teadis, et edasi lähevad nad kolmekesi. Per aspera ad astra...

-

˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜

Mälestused

Kui nad tagasi hakkasid tulema, oli juba must öö.. Kruusatee ääres ei olnud ühtegi lampi, mis oleks neid paljastanud, vaid kuu üritas neid leida ja aeg- ajalt see tal õnnestuski. Nad olid keset paksu metsa täiesti kahekesi.

Mees hoidis tal tugevalt ja turvalselt ümbert kinni. Ta tõmbas teda naljatledes paremale teeserva, kuni lõpuks teelt välja. Vaevalt said nad paar- kolm meetrit läbi võsa mindud, kui nad avastasid pisikese järve, millelt kuuvalgus vastu peegeldas. Tom libastus järvekaldal mudas ja kukkus sinna sisse pikali, tõmmates Nadja endaga kaasa. Nad naersid ja Nadja suudles teda.

Mõlemit valdav närvekõditav pinge oli märkamatult kasvanud meeletuks kirelõõmaks. Riideid, mis läbimärjad, oleks olnud raske seljast võtta. Selle asemel tirisid nad teineteise särgid lõhki. Kusagil kaugel ulgus hunt... Ritsikad siristasid ümberringi, tuhandete viisi. Täiskuuvalgus peegeldus järvelt kahele näljasele kehale, kes teineteise lähedusest toitusid. Öine jahutav suvetuul puhus pehmelt läbi märgade riideräbalate. Tunnid muutusid minutiteks, sekundid sajandikeks. Olid vaid nemad kaks ja maailm.

Hommik avastas neid lebamas väsinult ja õnnelikult järvekaldal. Nüüd oli see NENDE päris oma salakoht. See oli üks neist headest, mis meelde jääb.. Mälestus.



˜”*°•.Codeplayer.•°*”

Vaid teineteisele

Homme pidi ta minema jälle tööle.. Naftapuurtornile kaugel ookeanis, millises täpsemalt, seda ei teadnud Nadja isegi. See oli viimane õhtu. NENDE õhtu ja Toomas pidi tulema talle järgi täpselt 21 minuti pärast. Nadja oli juba valmis ja ootas akna peal...

"Sa jäid kaks ja pool minutit hiljaks!" naljatles Nadja. Ta teadis, et mehele ei meeldi tema järele oodata, nüüd sai ta hea võimaluse tagasi teha. Toomas vaid muigas ja avas talle autoukse. "Kuhu me läheme?" tundis Nadja huvi, "kas see on saladus?" Toomas muigas ja ei öelnud midagi. "Tegelt ka? Mul eriti kõht tühi pole, aga kui restosse, siis võin ju väikse krevetisalati võtta.." "Ei lähe sööma, ära põe," vastas Toomas ja juhtis autot läbi vihma edasi kesklinna poole.

See oli viiekordne paneel, mille ees nad peatusid. Üks vana mees tegi paraadna ukse ees suitsu. Toomas suretas mootori välja. Nadja tegi 'ohoo' nägu ja vaatas Toomasele otsa: "Mis see on mingi nali sinu arust vää? Mina küll mingile korteriläbule ei viitsi minna.." Toomas ei teinud sellest väljagi ja tuli teisele poole autot ning avas talle ukse. Nadja vaatas talle küsivalt otsa. "Tule-tule nüüd, ega sa autosse ka ei saa jääda ju," manitses Tom.

Jõudnud neljandale korrusele, astusid nad uksest sisse. "Kus teised siis on? Kelle korter see on?" vuristas Nadja. "Meie," vastas Tom, "tulin puurtorni pealt ära. Sain naftaterminali tööd. Teenin küll vähem esialgu, kuid ma tahan olla sinu jaoks olemas. Olla sinuga koos, saad aru?" Seda öeldes laskus mees ühtäkki ühele põlvele ja võttis taskust välja väikese karbi, sellise punasest sametist ja südamekujulise. Nadja tundis, kuidas ta põlvist nõrgaks läheb. Tal tekkis tahtmine samuti ühele põlvele laskuda, puhtalt toetamiseks. Selle asemel toetus ta seinale. "Nadja, kas.." Jõudis toomas küsima hakata, kui naine lõpuks toibus: "Muidugi, Toomas, muidugi! Mis sa siis arvasid? Et mulle see viis aastat üldse ei loe? Oleksid sa aasta veel venitanud oleksin ise palunud..."

On hommik. Ta teeb silmad lahti ja tunneb seljas tugevat valu. Põrand on läbi kolmekordse vaiba siiski väga kõva. mehe tugev käsi hoiab teda kaisus. Ta ei tahaks mitte kusagil mujal olla. Kuhugi pole kiiret, kusagil pole parem. Ja ta teab, et ta ei lähe täna.. Ta jääb siia. Tema kõrvale. Alatiseks.





˜”*°•.Codeplayer.•°*”˜

Jaanipäev

Ja jaanipäev läks edukalt siis..

Pärnu rimi kell 20:00 23. juuni 2007:

Esiplaanil riiulid ja letid, kaasa arvatud selline kõrgemal asuv reklaamikampaania korv perenaise saiaga.

Paremalt kostab kisa, ilmub Jann ostukäruga, millel on turvatool. Turvatoolis istub Vallo ja jonnib: "Tahan kojuu" Käru jäetakse hetkeks valveta ja juba on vallo endale krahmanud sülle ca 12-15 perenaise saia, millest üks tundub suure kisa põhjal üle olevat. Sõidetakse tagasi ja pannakse tagasi üks sai.

jne... :D

No ja asi lõppes sellega, et tuli turvamees ja palus meil see käru tagasi viia, muidu pidime politseiga ära minema. Hehee meile küll meeldis see idee ja naisedki poleks mundrimeestest ära öelnud, kuid suure suuga lubatud peoloomad jäid tollel hetkel kutsumata, sest läksime parajasti maksma. Turvamehe kohta veel nii palju, et see oli naine, aga see selgus alles lähimal vaatlusel. No ja siis me veel olime muidugi tol hetkel kained..

Ostukärude temaatika oli sel jaanipäeval kuidagi südamelähedane. Pärast Mirage' i minnes tundus takso lühikese maa peale kallis ja mõttetu võtta, tallatakso oli ka nagu igav. No läksime siis ostukäruga. Peaks ütlema, et see on päris ülbe aparaat, pilgud saatsid meid, kuni silm seletas ja kõrv kuulis(Põhimõtteliselt terve pärnu linn siis vist). Parkisime selle kenasti mirage'i ette ja palusime valvata, et keegi täis peaga sõitma ei lähe. Käruga tagasi minema ei hakanud, jätsime ta hoopiski klubi esisele ja, et kõnniteel ees ei vedeleks, siis sedasi.. ökonoomselt. Või noh, vaadake ise:

Hommikul lõbustasime ennas Maximast ostetud laste iminappadega nooltega vedrupüstolitega. Tegime "Drive-by shootingut" :D No emotsioone oli nii autos, kui sihitmärkidel kõvasti. Hehe, üks eit ehmatas Portarturi juures nii kaameks, kui nool temast vaid poole meetri kaugusel maandus. Kuna tegemist oli kahe püstoli ja vaid viie(?!?!) noolega komplektiga, siis sai lõbu varsti läbi ja pritsisime niisama mööduvaid inimesi, seoses pärnus olnud tugeva vihmaga.. Bussijaam lainetas ikka täiega. noh ja hetk hiljem sõisime me piltidelolevast alast (olgu mainitud, et kõnnitee äärekivid on seal tegelt päris kõrged) täiega läbi:D:D

Kuidas teil siis ka jaan möödus...?

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Loodrid

---Täna siis pidime minema Sakku ühte katlamaja lõpetama. Aga ma pidin kolmest põhitööl olema. Mõtlesin, et kui kaheteistkümneks jõuame, saan paar tundi ikka teha. Noh ja jõudsime siis kohale ja mingid krdi Falck-i vennad paigaldasid parajasti sinna mingit signa karpi, nii, et üle ega ümber ei saanud. Sai siis küsitud ka, et kaua neil läheb, vastuseks öeldi paar tundi. No ja siis see omanik tahab, et see nädal valmis saaks. No türa küll, korista oma ahvikari siis eest ära, ega kõike ei pea korraga tegema ju. Ega ei olnudki muud kui tagasi sõita. No putsi, oli siis raske eile öelda, et sul mingi prussakapesa kohal on? Noh ja jälle null päev siis...
-
Dialoog hommikul Industekis:
Vallo: "Tere"
Müüja: "Tere"
V: "Kas teil sellseid toruklambreid on, mis teineteise külge kinnituvad, et toru paraleelselt vedada?"
M:"On küll, mis mõõtu?"
V:"40mm"
(Müüja fookus teeb neli skaalat)
M:"40?!?!"
V:"40"
M:"mm?"
V:"Nojah noh"
M:"Mitu tükki vaja on"
V:"ee.., 4;8;12... Palju teil kotis on?"
M:"50 hehee"
V:"Anna siis terve kott"
M:"Terve kott ?!?!?"
-
Noo dämit, minuarust on seal tegemist küll hulgimüügiga, aga tunne oli, nagu oleks olnud ehituskaubamajas...
-
- -- -+- Codeplayer -+- -- -

Luban sulle

---Arvasin, et mul on pohhui. Lähen eluga edasi ja kogu moos. Ei ole see asi nii lihtne. ühtäkki hakkad mõttlema, et: Ah perse ma ei viitsi ka! No dämit just sellepärast.

---Olin tookord nii leilis. 'Jee nüüd on ka mul suhe'. - Tegin kõik selle heaks. Nüüd enam ei viitsi. Realistina ma ju tean, et iga suhe on isemoodi, et ega siis ühe korra lüüasaamine ei tähenda ju veel et kõik korrad nii läheb. Aga see on rohkem nagu, "Been there, done that" Ei tea, kas igaühe esimene armastus saab tingimusteta täispanga ja järgmised üha vähem.. Või muutub olukord hiljem? Praegu tunnen pidevalt, et nahhui mulle seda vaja on? Siis jälle sisendan endale, et seekord on kõik teisiti ja tunnen korraks meeletut kiindumust... Nagu tunneksin, kui mul puuduksid armid...

---Tean, et mineviku varjud on tumedad, kuid kord tuleb päev ja pühib need varjud.. Luban sulle...

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Paremaks vaid..

Kui tahaksid üksinda kibedalt nutta,

kui elu on kraavis ja keegi ei aita.

Võta üks hetk, visku kõhuli mutta,

mine ja krokodille sa paita.

.

Kui närvid on täiesti läbi sul kepitud,

tahaksid maakera pealt minna maha.

Viska minema riided, mis kokku on lapitud,

mine ja raiska linna peal raha.

.

Kui armastus läbi ja meel veidi mõru,

Kui hinges on valu, nii et nutma 'aab.

Maksku, mis maksab, mis ka ei tuleks,

paremaks kõik vaid minna sul saab

Nii hea.

Mul meenub, et Sõnajalg kasvab õiteta.

Peost liblikas taevasse tagasi lendab.

Vaatan, kuis kõrgust särades võtab ta.

Et sain teda hoida, nii hea on endal.

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Sest enam ma ei pelga.

Ja nüüd siis mu pettumus kadus,

sinna, kuhu läeb aeg.

Eks ta vist isegi adus,

mind koormata asjatu vaev.

-

Sõnajalaõit nüüd otsida saan,

kõikjalt, kus ulatub silm.

Taipan, peos mul rabeleb ta.

Nii ühtäkki ilus on ilm...

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Maniac monday

Üks unine mumm tiirutab ukse ees ja paneb siis porisedes minema.. Trolli külma käepideme värv on koorunud ja vana. Kaks kutti istuvad kõrvuti ja tuusavad, nokkmütsid tagurpidi peas. Tekib mõte, et kuhu nad küll lähevad? Töötegija nägu ega tegu neil küll pole... Kas ma olen väsinud sellest maailmast? Või on ta väsinud minust? Võibolla olen lihtsalt ise väsinud. Sarve uurides ei näe trollijuht midagi valesti olevat ja asetab selle tagasi liinile. Rullnokad on pahased. Nagu nad hilineksid kusagile.. Heh... Meenub et on siiski pühapäev. Mul vahet pole. Esmaspäev on mul see nädal vaba enivei. Prügikasti kaant ikka pole.. Natuke tigedaks teeb, pean oma p... nüüd kolm meetrit edasi lohistama, et suits kustutada. Eskalaator veel ei tööta, järelikult olen õigeks ajaks jõudnud. Starter on juba poole peal, kui tunnen, et väsimus on läinud.. Ei tea, kas tarbin seda kraami liiga palju?... Nojah... Esimene klient tuleb koos pojaga. Poeg on tähelepanuta kogu aeg ja lõugab, et seda emalt-isalt võita.. Nad ei tee välja. Ja poiss tundubki rumal. Näo järgi koolieas, oi, tal saab raske olema.. Ja see kõik on vanemate süü... Aga noh.. Pmtslt jälle poogen. Nüüd vaatan, ehk saan suitsule...;)

Vihmaga Hessi katuse all

Kui lased mul, siis tahaksin armuda.

Su sarnasus minuga hulluks mind teeb.

Sa võiksid salaja mu sisse varjuda.

Kui tuled, siis hea saab olema see.

-

Ütlema ei pea ja keegi ei tahagi,

et veel on vara ja seda ma ei salga.

Võibolla ei tundu see üldse pahagi,

võibolla me ei teagi, kuidas see algab

Tegijad

Õnnelikuks saamiseks pole rohkem vaja, kui vaid enda ette vaadata. Pead olema tegija, koguma enese ümber tegijaid. Elukaaslane, sõbrad, töökaaslased.
Miks elukaaslane? Tema ju on see, kes sind toetab, suunab ja nõu annab. Kui ta seda ei tee, siis võid ju osta omale kohvimasina, pesumasina, nõudepesumaina ja kumminuku jne.
Sõbrad on ju need kes viivad sind endaga kaasa, põhjakihi omad põhja poole, tegijad pinnale.
Tööga on veel hullem, kui sinu kaastöötajad pole pädevad tekitavad nad sulle sellega rohkem lisakoormust, pahandusi, stressi. Tööst imendub vaikselt mõnu ja jääb vaid hall argipäev...
Ja teie oletegi need tegijad. Kõik teie, kellega aeg-ajalt ikka kokku saame, kelle numbrit ma pimesi käsitsi valin ja kelle aadressi tean. Tublid olete!

Müra

Kaugelt kostab müra. Üritan teada saada kuspoolt see tuleb, kui ühtäkki märkan, et puude vahelt tõuseb sinist suitsu. Hakkan sinnapoole minema. Koperdan ja löön varba ära. Deem rsk.. Päris valus. Hommikust saati on valitsenud mõnus vaikus ja linnulaul ja nüüd siis see müra. Mida nad teevad õige seal? Äkki varastavad puid? Näen oravat, kes mind jõllitab. Jõllitan vastu ja orav teeb nahhui. Nüüd on müra juba õige vali. See on rohkem nagu mingi traktorihääl. Jõuangi järgmise teekäänaku taha ja näen müramasinat. Mu ees seisab kopp, kärisev ja suur külm rauakolakas. Mul on tegelt ka kopp ees... Kõigest...

Uued tuuled

Su sees on vähe maanteeprahti,

oled nagu kodutee.

Vahepeal sa salamahti

leidnud minu südame.

-

Otsingi sind tulevikust

ja aru ma ei saa,

kuidas halvast minevikust

ennast rebida.

-

Kas on kiirus õigustatud

või on vale see?

Varemgi on maiustatud,

ees on kibe tee...

-

Siiski kaitsmed maha viskan.

Relvad langetan su ees.

Kasvõi ennast pärast vihkan,

et olid minu südames.

-

Codeplayer 2007