Nii hea.

Mul meenub, et Sõnajalg kasvab õiteta.

Peost liblikas taevasse tagasi lendab.

Vaatan, kuis kõrgust särades võtab ta.

Et sain teda hoida, nii hea on endal.

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜

Sest enam ma ei pelga.

Ja nüüd siis mu pettumus kadus,

sinna, kuhu läeb aeg.

Eks ta vist isegi adus,

mind koormata asjatu vaev.

-

Sõnajalaõit nüüd otsida saan,

kõikjalt, kus ulatub silm.

Taipan, peos mul rabeleb ta.

Nii ühtäkki ilus on ilm...

-

˜”*°•.٢ﻢﻻﻪﺎﻢﺝﻞﮦﮮ.•°*”˜